Backlog…

Kohe kolm raamatut viimasel ajal läbi loetud, mis pajatamise ootejärgi on jäänud.

Zizek: Methastasis of enjoyment: on woman as an object.

Disobeir par rire, mis eelmisel aastal k-ga pariisis olles soetatud sai.

Ja AEF-i sarja Bergsoni teos: Naer – koomika olemusest ja tähendusest.

Raamatute lugemine paralleelselt tekitab üllatavaid ja mottekana näivaid seosedi. Juhus voi mitte, aga ajul on kergem sildu luua, kui ühel teemal erinevaid sisendeid saada. Praegu näib mulle naer, koomika oluline olevat, ja mitmed loetud raamatutest sobivad sellesse raamistikku, mida ühendajana praegu pakub Cervantes. Zizek  on mulle muidugi ligipääsmatu. Üritasin, aga mitte piisavalt, ja palju jäi moistetamatuks, pole ju ka psühhoanalüüsi teooriaga just sina peal. Meelde jäid teise ja iha moisted, kausaalsuse tähendus psühhoanalüütikas (kas oleme oma himude paratamatuse valda antud), interpretatsiooni olulisus psühhoanalüütikas ja dilemma, et psühhoanalüüsi esile toonud ühiskond on oma olemuselt haige. Seega on teraapia voimatu. Tuleks hoopis ühiskonda parandada. Arusaamine sellest, et oma iha projitseerimine kättesaamatule on normaalsuse piiris (rüütliromantika arhailine vorm) ja filmides peitub rohkem, kuni senini eeldanud olen (D. Lynch!).

Naeru kasutamine protestivahendina oli lühike ekskursioon prantsuse vastupanu-praktikasse, klounaad, koogiloopimine, paroodia, pettused. Ehk bergsoni moju all tagasi moeldes ei tundu päris sobilikuna väide, et naer vägivalda vältida voiks. Naeruvääristamine ja naeru aluseks sattumine voib suure toenäosusega vägivalda pohjustada.

Bergsoni teos üllatas. Olin oodanud midagi hirmutavamat. Väga huvitav analüüs naeru (koomika) olemusest – ühiskondlik korrigeeriv reaktsioon jäikusele, automatismile ja hajameelsusele. Naer kui grupifenomen. Puuduseks liigne toetumine prantsuse teatriklassikale, mis mulle tundmatu. Naer ja komöödia kui üldise väljendused, tragöödia aga alati individualistlik (seda arvas ju ka Dostojevski A. Kareninat alustades.) Komöödia tehnikaks peamiselt kordused (liialdamine), ümberpööramised, parallelsete tegevusliinide segunemine.

 

Kuhu edasi – tundub, et absurd mind huvitada voiks. Kuidas oleks patafüüsikaga?

Erhart Kästner Aufstand der Dinge

15

Die vor alters tüchtig waren als Meister,
waren im Verborgenen eins mit den unsichtbaren Kräften.
Tief waren sie, so daß man sie nicht kennen kann.
Weil man sie nicht kennen kann,
darum kann man nur mit Mühe ihr Außeres beschreiben.
Zögernd, wie wer im Winter einen Fluß durchschreitet,
vorsichtig, wie wer von allen Seiten Nachbarn fürchtet,
zurückhaltend wie Gäste,
vergehend wie Eis, das am Schmelzen ist,
einfach, wie unbearbeiteter Stoff,
weit waren sie, wie das Tal,
undurchsichtig waren sie, wie das Trübe.
Wer kann (wie sie) das Trübe durch Stille allmählich klären?
Wer kann (wie sie) die Ruhe
durch Dauer allmählich erzeugen?
Wer diesen SINN bewahrt,
begehrt nicht Fülle.
Denn nur weil er keine Fülle hat,
darum kann er gering sein,
das Neue meiden
und die Vollendung erreichen.

See Lao Tze värsirida meenutab mulle K-d.
Motisklev raamat. Kohast, selle ajaloost, koha mojust motete ja arusaamade tekitajana. Algus, pohjus, tarkus, teadmine ja selle voimatus.
Hagia Sophia – Justinianuse püstitatud kirik. Massimorva kohal. Kirik jumalikule tarkusele. Nüüd muuseum.
Teadmisel peab olema koht ja saatus. Ilma selleta on nad jouetud, Kohaga seotud teadmised. Mina üritamas avastada teadmisi kohast, kus ma veel olnud pole, ajast ja kultuuri(ruumist), mis mulle voorad.

Ma jagan kultuuripessimistlikku mottelaadi. Et asjad lähevad reeglina hullemaks ja labasemaks. Et me muutume tarbijatena ka ise mingil hetkel pakendiks. Kuigi ma pole kindel, et asjad rohutuna meie vastu üles tousevad. Pigem on nad juba praegu meid orjastanud ja isandateks muutunud. Kas pole üheks kultuuripessimismi paikapidavuse toendiks ka see, et see raamat on trükist ja raamatukataloogidest kadunud. Kui palju on selliseid lugemisjanulisi raamatuid veel?

Ajalugu tundub olevat nii subjektiivne. Miks ma ei tea Konstantinoopoli esimesest langemisest ristirüütlite kütki 1204? Itaallaste omaväravast. Renessansi manipuleerimisest itaallaaste leiutisena. Miks on poliitiliselt ebakorrektne toetada kreeklaste ajaloo- ja kultuurivalu oma pealinna kaotamise üle? Kas arvame, et kreeklased olid seda kaotust väärt? Ja türklased seda voitu?

Vihjed kreeka mütoloogiale teevad januseks. Ja ometi kasvasin ma üles nende müütidega. Need olid mu lemmikraamatuteks. Salapärased ja püüdlevad. Nii tarkust täis näivad. Siinne viide Lethele ja Mnemose (?) joele, millesse varjuderiiki minekul juua tuleb. Oiges järjekorras muidugi. Esimene joge paneb unustama koik oma elust, teine jogi tuletab meelde varjuderiigis viibimiseks vajaliku. Kes vales järjekorras joob mäletab koike ja arvabki, et elab varjuderiigis toelist elu. Kreeklastel on nii palju analoogiad varjumaailmatest. Ka platoni koopaelanike teooria on sarnane. Kuidas meil on voimalik tajuda, mis on toeline, mis vaid koopia, ettekujutus, pettus, reklaamikampaania?

Viivi Luik: Varjuteater

Umbusaldus oli alguses. Nii raamatu kui autori vastu. Raamatu vastu selle pehmete roheliste kaante pärast. Ja vormi pärast, mis tundus olevat veel üks nendest autobiograaflistest heietavatest reisikirjadest, mida Eesti kirjastused nii meelsasti turule paistavad. Luik ise seostub ajaloo iluga, raamatuga, mida mul koolist peale edukalt vältida on onnestunud ja mis midagi rahvuslikku ja tolmust eneses peitis. Nagu vanaema jutt pööningule peidetud eesti lipust, kusjuures ma enam täpselt ei mäleta, kas minu vanaema seda juttu ka toepoolest rääkis, voi on see jut kuskilt loetud.

Moned motted on toepoolest natuke tolmunud. Eesti aja metsavenna nostalgiat ja laulva revolutsiooni meeliülendavad kirjeldused, samas kes olen mina kritiseerimaks, kui ise neid momente läbi elaud pole. Voib-olla oleksin ka taskunuga taskus pigistanud valmis seda kahtlasele elemendile silma torkama. Tapmisvalmidus on muuseas üks nendes omadustest, millega autor eestlast kirjeldab. Rahvas, kes on pikaldased, ja üks hetk arutamise asemel sulle noa südamesse torkavad. Ounapuude rahvas. Sünge ja ainult ennast usaldav rahvas. Itaalia on selles mottes just nimelt see kera teine pool, vastaspool, antipood. Ja autor on sellele teisele kera poolele terve oma elu teel olnud.

Fatalism on see, mida raamatus ka palju välja kiirgab. Asjad on ette määratud. Ka eluusaldus. Rooma joudmine on sihiks olnud ja nouka aeg vaid korvalpoikeks sellel marsruudil. Inimesed, keda kohatakse, jutud, mida nad vestavad loimustuvad tuleviku kangaga, on märkideks selleks mis veel tulemas. Mis on määratud tulema. Surm, mis muud. Kui siia ilma tulemisega hakkama saime, küll siis ka surmaga hakkama saame. Kaotada pole muud, kui elu.

Reisikiri. Reisimise eesmärk. Kodu otsimine. Kodu igatsus. Raamatu pühendus on inimesele, keda autor peab oma koduks. Kodu otsimisest, eluaseme leidmisest on raamatus pikad peatükid. Ka kodututest, nii roomas kui berliinis. Eestis mitte. Eesti kodutut voi kerjust on ehk ka raskem esteetilisest kujutada, nemad ei üüri oma tütrekesele munakanu (Coco) ja ei aja habet purskkaevudes. Toenäoliselt ei oleks ka valmis möödaminejale raha andma voi rahakotti leiutasu eest tagastama.

Ma ütlen lahti oma eelarvamusest ja noustun fatalistliku vaatega maailma asjadele. Paralleelselt loetav Kästneri Aufstand der Dinge on kummalisel kombel kooskolas selle mururohelise sametpadjakesega nii meelelaadilt kui kompositsioonilt. Palkon Euroopasse?

 

Céline: Entretiens avec le Professeur Y

Si tu sarai solo, sarai tutto tuo olevat öelnud da Vinci. Paraku me maailmas üksi ei ole ja kirjaniku traagikaks on vajadus ja paratamatus kirjutatu avaldada.
Céline on selles raamatus üksiolemist ja kirjutamist lihtsustanud kujuteldud vestluspartneri abil. Algsest intellektuaalist Professor Y´s saab küll vestluse käigus esimese maailma soja veteran kolonel reseeda, kes samuti sahtlisse kirjutab ja Gaston Gallimard´iga kohtumisest unistab. Kusepidamatus on tal ka.
Teose raamiks on vajadus avaldada intervjuu, et lugejale Céline´i meelde tuletada. Intervjuud kasutab C. küll rohkem lugeja monitamiseks, kaasaegse kultuuri- ja kirjandustööstuse (aga ka muusika, teadus ja kino saavad oma osa) ja institutsioonilisuse pilkamiseks, aga ka omaenese stiili kirjeldamiseks. Tema stiil on kui metroo, (parallel Gastoni töölispoeetika ja raudveduri maskuliinsuse ja peatamatusega?), kuigi C´l on hirm metroo ees, ta üritab tuua emotsioonaalse konekeele tagasi kirjandusse (tema leiutis) ja kasutab rohkelt mottepunkte.
Prantsuse keele oskus jäi paraku stilistika hindamiseks ebapiisavaks. Pigem raske ja keerukas kohtumine kui oodatud elegantse huumori nautimine.
Lugesin siin esmakordselt Pascali sillakogemusest
Veel üks surmamoistetud kirjanik.
Reis öö loppu terendab siiski silmapiiril. Aga mones teises keeles.

“Kas on voimalik lugedes magada? …. Koik kes on kindlad homses, magavad… neid voib näha koikjal, autos, büroos, maal, linnas, maailmas, rismikul, nad käivad tihti jalutamas…. räägivad palju, nad jätavad mulje, et nad teevad midagi, nad ei tee midagi, nad magavad…”.
“Lugeja, kes mind loeb! Talle näib, ta vannub, et keegi loeb talle tema peas ette!… Tema oma peas!… Mitte ainult tema korvadele!… ei!… tema närvide intiimsuses! Keset tema närvisüsteemi! Tema oma peas!”

Aleksei Gastev: Töölislöögi poeesia

Voi hoopis lööktöölise poeesia? Kas tööstusrevolutsioon ja oktoobrirevolutsioon ning neile järgnenud XX sajnd on viinud revolutsionääri kui inimtüübi kadumisele. Töölis- ja töökultuuri levik, masina üöevaatajana tegutseva kuid samas ise oma ihade ja vaba aja korraldamisel masinlikele seadustele alluv töötaja/tööline pohjustanud kultuuri kadumise? Kuhu on jäänud noaterana loikavad laused, loosungid mis murravad kui vedurid juhiseid otsivate kuulajate mällu, julguse propageerimine, kannatustele kamandamine üllaste ja silmapiiril terendavate ideede saavutamise nimel.

Gastevil on palju ideesid, mis on toeks muutunud. Paraku negatiivses mottes. Uue keele ja sonavara loomine, mis sobivad ajastule ja levitavad selle ideoloogiat, töökultuuri ja tööideoloogia levik, mis on tänaseks suubunud üleüldisess töömassikultuuri, töö muutumine enesestmoistetavuseks. Ülemaailmsest töölisorganismist on saanud ülemaailmne kapitalism, mis toepoolest eeldab ka sarnase töölishiiu olemasolu, kuid ka tema allutamist. Tööriistade naerulagin on jätkuvalt kuuldav, kuid omandanud pilkava iseloomu.

Sajandialguse naiivsus ja innukus tundub värskenda. Raudteelase ja metallurgi stahhanlinlik palavikulisus. Paneb aga motlema selle üle, mida voiks olla vorreldavat praeguses samuti sajandi alguse meeleolus. Ühiskond näikse olevat vananenud. Revolutsioonilist motlemist leidub vaid katsetes vanu revolutsionääride ekshumeerida, neid ennas hauas pöörduma sundimises ja lootuses nende haisvaist laipadest veel aromaatseid mottepahavkuid ekstraheerida.

Meile on vaja poeeme! Tagant kihutavaid loosungeid! Usku inimese ümbertegemise voimalikkusesse! Äratuskella! Rohkem hüüumärke! Ükskoiksus ja alandlikkus motlemises, elunemises tuleb tappa, see on meie suurim vaenlane, kellele tuleb tulistada kuul kolpa “lanegu trajektoor- kümme millimeetrit laupadest”.

Teeviited: vene formalism ja futurism. Industrialiseerumise moju kultuurile, inimtunnetusele. Inimese ja masina suhe ja vastupeegeldus inimese ja inimese suhtele.

“Organiseeritus – see on liinid, millel liiguvad kiiresti tehnilised, musklite ja närvidega automaadid.”

Kultuurinessesäär – igaüks peab meist valmis olema kultuuri- ja veenmistööks, ka sodur.

“Lopetage töö mustandis, saage töökunstnikeks!”

Karagatsis: Die Grosse Chimäre

Kimäär on müütiline tegelaskuju, kellel on lovi pea, kitse keha ja mao saba. Chimara kr. keeles tähendab kitse.

Suur kimäär on armastustragöödia. Kire ja armastuse konfliktist, kultuuride kokkuporkest, perekonna ja kire kokkuporkest, kreeklusest, merest, saatusest ja polvest polve kanduvatest onnetuste jadast. Tegemist on ka Medea müüdi interpretatsiooniga ja Medea käsitlust tahaks tulevikus veel lähemalt uurida. Müüti naisest, kes kättemaksust ja kirest tapab oma lapsed.

Marina, kes on üles kasvanud ennast tema nimel prostitutsioonile ohverdava emaga ja kes alles pärast ema surma moistab tolle ohverdust armub kreeklasest kaptenisse ja siirdub temaga Kreekasse. Peatselt kujuneb pinev kuid veel teadvustamata kirekolmnurk abikaasa Jannise venna Minasega. Läheneva katastroofi esimeseks kuulutajaks on laevahukk ja Minase laeval teeniva noore poisi onnetu surm, Jannis peab lahkuma aastaks et teenida tagasi hukkunud ja kindlustamata laeva kapitali. Marina ei suuda kirele vastu panna, andub nagu oma nooruses suvalise meremehele, jättes üksi oma lapse, kes haigestub kopsupoletikku. Kui laps on ime läbi pääsenud, andub ta Minasele, valveta jäänud laps sureb lämbumissurma. Ämm neab Minase, see uputab enese, rasestunud Marina kukub kaljukaldalt surma Jannise tagasisaabumisel kaugelt merereisilt. Ilmselt jääb Jannisel hooldada neli hauda, sest ka ämm on oma elupäevade loppsihiks seadnud Jannise naasemise.

Ülimalt lihtsas keeles ja ladusalt kirjutatud raamat mis hoolimata veidi liiga lopsakates värvides maalitud tragöödiast annab aimu kreeka vaimust. Saatuseusust, piiritust perekonna armastusest voi selle nimel enda ohverdamisest, kreeka praktilisusest, riskivalmidusest ja merearmastusest.

Raamatu sain kingituseks oma kreeka sobralt, ja seda lugedes pidin endalt ikka ja jälle küsima, miks mulle see raamat anti. Kas tegu on tagamottega, sonumiga, mida ma ei taba? Vahel voib raamatu moistmist ja tolgendamist mojutada nii korvaline ja raamatust soltumatu asjaolu nagu selle soovitaja, kinkija. Ütle mulle, millised raamatud sulle meeldivad ja ma ütlen, kes sa oled.

 

Cure from Within – Anne Harrington

Raamat keha ja vaimu seose narratiividest ja mojudest arstiteadusele.

Autor käsitleb narratiivi kui juttu, mis järjestab teatavad sündmused ajaliselt, loob setottu arusaama pohjuslikkusest ning lopuks sisaldab ka moraalset hinnangut (igal lool on ju moraal).

Alates varasest 19. sajandist on vaimu ja keha vastastikused seosed määratletud läbi järgnevate narratiivide:

– sugestioon (sisendus): magnetism, mesmerism, hüpnotiseerimine – kehas olevate füüsiliste voi vaimsete energiavoolude mojutamine välise agendi poolt;

– rääkiv keha : psühhoanalüüs, hingeliste vaevuste paljastamine kergendab seeläbi pohjustatud kehalisi vaevuseid;

– positiivne motlemine aga ka platseebo efekti, mis on paternaliseeritud positiivne motlemine, sharlatanlik lähenemine patsiendile. Sarnane ka pavlovi refleksile voi autosugestioonile. Platseebo tähendab muuseas algselt itkejat katoliikliku missa käigus.

– stress, mis on moodsa aja leiutis. Varasemalt vaevles eliit pigem spliini, igavuse käes.

– Inimsuhted kui raviv side.

– Meditatsioon ja muud ida tehnikad, müstika, ürgse tarkuse taasavastamine. Hiina meditsiini joudmine läänemaailmasse kui poliitikum ja ideoloogilised pohjused hiina meditsiini edendamiseks Hiinas eneses.

 

Narratiivide analüüs näitab, et mitmed neist pärinevad religioonist (nt deemonitest vaevatus, palvetamine, pihtimine) ja asendavad sealseid arusaamasid. Erinevad narratiivid peegeldavad isiklikku vastutust ja kontrolli haiguse, defekti üle, samuti voimaldavad käistleda patsienti kui subjekti. Narratiivid tekivad tihti eksootilistest voi ühiskonna äärealadel valitsevatest praktikatest (nt meditatsioon oli seitsmekümnendatel alternatiivis voi järguastmeks narkootikumidele), imenduvad siis aga massiteadvusesse.

Narratiivikäsitlus oli mulle uudne ja huvitav. Samas on autor jätnud teadlikult korvale meditsiinisele analüüsi, loobunud eelistustest ja objektiivsest mojuanalüüsist. Pigem suupiste kirjandus, kui täitev pearoog.

John Hawkes: Second Skin

Peibutav raamat. Mille lugemist jätkad, teades juba algusest, et lool ei ole onnelikku loppu ja katastroofi maik saadab koiki lehekülgi. Kätkev keel, adjektiivid, mis üllatavad, vorgutavad, kahtlema panevad ja liigutavad.

Tegevus raamatus otseselt puudub. Mees, isa meenutab oma ema, isa, naise, väimehe ja tütre surma – enamus neist enesetapud uskumuses, et ta oleks voinud need surmad ära hoida. Tema saatuseks on saabuda aga alati liiga hilja. Leida eest järjekordne laip, voi isegi mitte seda, kui ta jouab liiga hilja oma naise matusele. Mees ei tunne ometi kibestununa. Ta teab, et ta tunneb surma seemneid. Ja just nimelt seesama mees on raaamatu lopuks joudnud liikuvale saarele, paradiisilaadsesse keskkonda, kus tema ülesandeks ühiskonnas on seemendada lehmi…

Raamat kirjeldab ükskuid episoode minevikust. Kirjeldamist mittee vääriv, väikesed äpardused ja onnetused on sügavas fookuses, dialoogi praktiliselt ei esine, Cassandra, raamatu noiduslik tütar, kellest enamat isa vist kellestki ei hooli, kohtleb oma isa ikka ja jälle polgusega. Peeagu totaalses vaikuses. Seesama Cassandra viskub alla tuletornist ja jätab isale abortloote. Jääb küll selgitamata, kas kingipakis väidetavalt peituv loode ka toesti eksisteerib, tegu on millegi schrödingeri kassi sarnase filisoofilise moistatusega. Piljardikuul jätab selle paki lahtitegemata ja matab selle tütre hauda.

Isa Piljardikuul on toepoolest jutustaja hüüdnimi. Vihje sellele, et tegu on kausaalse algega, Pohjustajaga. Voib-olla jumalaga? Kes ometi ei suuda sekkuda asjade käiku, ega seda vältida. Cassandra on kaitsealune ja müütiline naistegelane. Kreeka mütoloogias on Cassandra meeste püüdja, aga ka tuleviku tundja, keda aga tema kaasinimesed tosiselt ei vota ega usus.

Pynchon II

Tundus, et ta oli testi sooritanud, mitte kellegi teise testi, vaid vahelduseks ühe omaenese testidest.

Kui sa Ahvi Rusikas teeskled karjumist

SS on sama kujuga kui teineteise kaisus magavad armastajad (shape of lovers curled asleep).

Hererod: Nende eesmärgiks on negatiivne sünnituste tase, Programm rassienesetapp.

Nende hoim uskus, et iga päikeseloojang on lahing. Pohjas, kuhu päike loojub, elavad ühe-jalalised, ühekäelised ja ühesilmalised sodalased, kes voitlevad päikesega igal ohtul, kes piigitavad ta surnuks kuni ta jookseb verest tühjaks üle horisondi ja taeva.

Ohust, mis on nii sinine, et sa voi votta seda sormede vahele, hooruda ja siniseks määrida.

Nostalgia on nagu merehaigus: ainult sellesse suremise lootus hoiab neid elus.

Kujuta egot, mina mis kannatab isiklikku ajaga seostatud ajalugu, nagu vorestikku. Signaalid – meelteandmed, tunded, mälesutsed paigituvad sellele vorestikule ja mojutavad mina kulgu. Me elame elu, mis on ajas pidevalt muutuvad lainevormid, kord positiivsed, kord negatiivsed.

Loti naine. Millisele oudusele oli ta julgenud  tagasi vaadata?

Kerjus elu ukselävel

Tema elu vaakum ähvardas murduda armastuse tugeva sissetungi all. Ta üritas sellest kinni hoida kahtluse riividega (seals of suspicion).

Orjapidajata ori. Just a slave with nobody to slave for.

Äririigis on vaja kohta süütusele ja tema mitmetele otstarvetele. Lapsepolve kultuur on osutunud hindamatuks süütuse ametliku versiooni välja töötamisel. Mängud, muinasjutud…

Minu tööks on olla vang. Olen professionaalne kinnipeetu.

Antiparanoia, milles miski pole millegagi seotud, olukord, mida paljud meist ei suuda kaua taluda.

Papberiromantia papyromancy, voime ennustada jälgides, kuidas inimesed paberosse keeravad.

Linna nimi on Halb Karma.

Korgete kontsade meeleheitlik tätoveering asfaldil.

Kui ma jälgin inimesi, tunnen ma end vähem üksildasena. Kui ma nendega liitun, tunnen ma end rohkem üksildasena.

Phile muutub phobeks

Tsemendivärvi taevas. Makrellikarva taevas.

Kahvatud nagu hinged.

Maailm oli tema jaoks alati nagu Maailm Esmaspäeval, mis eemaldab oma külma loiketeraga iga armetu illusiooni lohutusest.

Kas see pole iga paranoilise soov, täiustada liikumatuse meetodeid?

Ta uskus, et kasutades seda vaid mängudes, raha kaotab oma reaalsuse. Haihtub.

See mees teadis millega ta riskeeris, ohtude kujud olid talle nii tuttavad nagu armastatud kehad. Igal hetkel on oma väärtus, oma toenäoline edu teiste hetkede ees teiste kätes.

Mail box vs male box.

Märgid muutusid selgemaks ja konkreetsemaks. Ta vaatab lindude lendu ja tuhakujundeid oma tuleasemes, ta loeb oma püütud ja puhastatud turskade sisikonda, kaotataud paberitükke, graffitit katkistel seintelt, millelt on kate maha tulistatud paljastades alustelliseid, pudenenud kujunditeks, mida saab samuti lugeda.

Ka tema on muutunud ristiks, ristteeks, elavaks ristmikuks, kuhu kohtunikud on üles pannud vollase tavakurjategija jaoks, kes puuakse üles keskpäeval.

Ajukujuliseks kortsutatud Kleenex.

Ütlemiseks kellegi teise paberist sonad.

Voib ju olla, et ta teab vähe, voib arvata enda, enda näo ja keha, olevat “kena”… aga ta poleks kunagi suutnud öelda talle koike ülejäänut, kui palju muid elusolendeid, linde, rohust ja vihmast lohnavaid öid, päikesest valgustatud lihtsaid rahuhetki on kogunnud sellesse, mida ta tähendab. Ta kaotab ruhkem kui pelgalt Jessica: ta kaotab terve elutoopuse, voimaluse olla esimest korda rahus Loomises.

Kus sa ei saa toita, tuleb ära votta relvad. Relvad ja toit on valitsuse mottes kindlalt seotud nii kaua kui molemad neist on olemas olnud.

Phoebus avastas, üks meie aja suurimaid avastamata avastusi, et tarbijad vajavad patutunnet. See süü, oigetes nähtamatutes kätes, on voimsaim relv.

Hinge leukeemia.

Endised armastajad riskivad iga kord Armastatu kohal olles kogeda koige sügavama voimalikkust häbiks, uuesti kogetud kaotuseks alanduseks ja pilkeks.

Masohhism on talle enesekinnituseks. Sellest, et ta voib ikka veel valu tunda, et ta on inimene ja voib valust nutta.

Sulle on ette nähtud ellu jääda. Jah, toenäoliselt. Ükskoik, kui raskeks sa seda endale teed, sa saad alati hakkama. Sa oled vaba valimaks, kui meeldivaks sa enesele iga peatüki muudad.

Me oleme voorad kinos, moistetud eraldi ridadesse, käikudesse, väljapääsudesse, kojuminekutesse.

Mida muud on tähed kui punktid Jumala kehas, millesse me sisestame oma ouduse ja igatsuse ravivaid noelu.

Religioon on alati rääkinud surmast. Teda ei kasutatud niivord oopiumina kui tehnikana, ta pani inimesi surema teatavate uskumuste eest surma üle.

Sul on 30 päeva ellujäänu puhkust.

Nätsunärimine on tehnika, mille arendasid välja möödunud Soja ajal naised, et ennast nutmast hoida.

Sado-anarhism.

Hoolitsuse transvestism.

Voib-olla antakse talle vaid seda, mille ta peab maha jätma (perhaps he is to be given only what he must walk away from).

Gravity`s rainbow: Pynchon

Piirid-piirid. Enese omad. Kannatlikkus ja järjepidevus viib sihile ehk seitsmesaja lehekülje läbimisele, aga kindlasti mitte arusaamisele. Idioodi tehnika.

Paranoia. Seks. Soda. Surm. Tehnika. Usaldamatus. Topeltskeemid. Uimastid. Filmid. Lapsed. Rovedus. Ja ikka ja jälle laulud, burleskilikud, mottetud. Nimed, nii koha-kui ka isikunimed, saksalikud. Natsism. Eelaimdused. Pogenemine. Kangelased ja antikangelased. Teater, kasiino, peod, laagrid. Kirjeldused, kirjeldused,kirjeldused. Siin moned väljavotted:

Kasutada parteifanaatilisust voimetuse varjamiseks.

Armastada mitte seetottu, et tegutsemine on voimatu, vaid olla abitult armastuse olukorras. To be helplessly in a condition o love.

Ta teadis, igaühe kombel, et vangistatud lapsed päästetakse hetkel, kui oht on koige suurem.

Soja toeline ülesanne on ost-müük. Morvad ja vägivalla voib usaldada mite-elukutselistele. Sojaaja surma massiiseloom on kasulik mitmel kombel. Ta pakub näitemängu, meelelahutust soja tegelikest liikumistest. Ta pakub toormaterjali ajalukku salvestamiseks, selleks et opetada lastele Ajalugu vägivallaketina, lahing lahingu järel, ja neid ette valmistada täiskasvanute maailmaks.

Vanasonad paranoikutele:

1. You may never get to touch the Master, but you can tickle his creatures.

2. The innocence of the creatures is in inverse proportion to the immorality of the Master.

3. If they can get you asking the wrong questions, they don’t have to worry about answers.

4. You hide, they seek.

5. Paranoids are not paranoid because they’re paranoid, but because they keep putting themselves, fucking idiots, deliberately into paranoid situations.

When all the day`s mean dismal losses could be rescued in the one look – familar, full of trust.

Jessica oli laine murdepunkt. Äkitselt oli rand, ettearvamatu uus elu. Minevik ja tulevik peatusid rannal….Ta vois koos Jessicaga leida tee elu ja roomuni. Jessica vois alati eitada tumedat merd tema selja taga, selle ära armastada (love it away).

Paradoksiline faas: norgad stiimulid pakuvad tugevaid vastuseid
Reklaamid on üles pandud peale kusemiseks, maharebimiseks, haakristitamiseks.

Surma eelistavate struktuurid vastupidavus. Persistence of structures favouring death.

Ta hakkas aru saama, kui kergesti ta voib ära minna. Esimest korda sai ta aru, et see on sama kui surelikkus ja miks ta nutab, kui Jessica  lahkub.

Sa liigud minus unest unesse (unistusest unistusse?). Sul on juurdepääs minu koige räpasemastesse nurkadesse ja seal, prahi seas, oled sa leidnud elu. Ma ei ole enam kindel, millised koikidest nendest sonadest, kujutlustest, unistustest ja vaimudest on sinu ja millised minu.

Meepaksud vihmapiisad hakkavad kukkuma hiiglaslike tärnikestena konniteele, kutusudes teda vaatama päeva teksti jalusesse, kus allmärkused seletavad koik.

Teartrail – pisararada.

Plastmassi vooruste kolmjalg: Tugevus, Stabiilsus ja Valgesus

Psychochemie AG, Schokoladenstrasse, Zürich Switzerland.