Érich Emmanuel Schmitt: L’enfant de Noé

9 09 2007

Prantsuse keele omandamise vaev on mind juba kolmanda Schmitti raamatuni viinud. Tegemist on naivistlike pisikeste romaanidega, mis valgustavad maailmareligioone ja neist ühtki eelistamata ja usku kui elujuhist käsitledes. Erinevatele inimestele sobivad erinevad juhised.

Ehk see raamat liigagi magus ja stereotüüpne oli. Väike poiss, keda katoliku preester oma internaadis peidab (kollektsioneerib) ja natside küüsi langemisest päästab. Preester on nimelt kollektsionäär, nagu omal ajal Noa, kes ohustatud meelelaade hävimisest päästa püüab. Judaismile järgneb näiteks Stalinist ohustatud Vene dissidentlik kirjandus.

Judaismi ja kristlust vorreldakse kui ühe ja sama puu erinevaid harusid. Kristlased on need, kes on lootmise lopetanud, juutidele on messias alles tulemas. Schmitti jumala käsitlus on raamatus transedentne, jumal ei huvitu ja ei peagi huvituma üksikinimese käekäigust. Maailma loomisega on tema ülesanne täidetud ja meie saatus siin on meie enese kätes. Jumala vastutus see pole. Lahendus hea ja kurja küsimusele seega religiooni vastutusest välja jäetud. Inimene on vaba ja kannatab ja on onnelik oma kvaliteetidest voi vigadest hoolimata.

Preester väidab ka, et judaism pohineb rohkem austuse kontseptil, kristlus armastusel. Viimane on raskem teostada, sest armastuse käsuks muutmine ja selle käsu täitmine on raske. Vaenlast austada on lihtsam kui armastada. 

Kolmest senisest Schmitti raamatust on Oscar et la dame rose vist koige südamelähedasem olnud. Milarepa vastu tunnen samuti huvi.

L'enfant de Noe.





Mati Unt: Öös on asju

6 09 2007

Ja mitte ainult öös. Eesti kirjanduses on asju, mille leidmist poleks oodata osanud. Aeg-ajalt on tervislik oma eelarvamusi revideerida, minu torjuv suhtumine eesti kaasaegsesse kirjandusse (ja üheksakümnendad on ometigi veel kaasaeg ka intereti ja infoplahvatuse ajal??) on tugeva hoobi tagumikku saanud.

Raamatu esimene pool oli väga voluv. Inimvihkajalik ja misantroopne, depreseerunud aga samas laginal naerma ajavalt irooniline. ühesonaga eestlaslik. Teine pool muutus liialt sonumit kandvaks, hoiatusromaaniks tehnoloogia ja saastuse teemadel, siin muidugi jälle ajastule ja temaatikale viidata voib. Liigselt ehk homo faberit meenutas.

Naljakas veel ka üheksakümnendate häbelikkus seksusaaluse käsitlemisel, ilmselt polnud see teema veel nii oluline ja undi eesmärgiks polnud ka shokeerida.

Hulgal huvitavaid fakte elektri kohta, terroriataki idee. Ääretu anonüümne hellus korterikaaslase ja tema kaktuste vastu. Pildike külmast lasnamäe korrusmaja korterist, kus südatalvel aastavahetus külma käes ja kaktuseid teki alla peites vastu voetakse.

Palju viiteid maailmakirjandusele teadlastele, autori erudeeritus. Siin jälle naljakad vahepalad nagu elektrijuhtumeid jutustavad taksojuhid, ukse taga peituvad inimsööjad. See loik inimsööjaga, kus minajutustaja ja inimsööja teineteist tunnetavad läbi uksesilma, nägemata oli mulle lapsepolvest tuttav, küll teises tähenduses.

Öös on asju





Corinne Maier: Bonjour paresse

4 09 2007

Teretulemast laiskus. Istun juba teist päeva väiksema külmetuse ja vähe suurema peavaluga kodus ja tuvastan, et olen nakatunud lisaks ka töösoltuvuse pisikuga. Pidev süütunne, mind saatamas, kas mu isiklik ebameeldivus on ikka piisav, et oigustada töölt puudumise naudinguid. Mis muidugi igasuguse naudingu voimatuks muudab.

Proua Maier väidab, et ettevotted, firmad, tänapäevase töö organiseeritus on uue valge orjuse vorm, seetottu on vajalik, lausa hädavajalik oppida teha voimalikult vähe, samas jättes mulje maksimaalsest hoivatusest. Kolab tuttavana.

Sulaseged toed nagu, “Kui midagi on voimalik teha reaalses maailmas, siis muutub sama ülesanne voimatuks ettevottes”. “Keel saavutab nulltaseme, sonad ei tähenda enam midagi”. Keel muutub aina arusaamatuks, jättes passivsete vormide rohke kasutamise kaudu mulje, et keegi pole autor, tegutseja, keegi pole puudutatud, koik lihtne muudetakse komplitseerituks, et lugeja tunneks end rumala ja voimetuna. Goebbels olevat öelnud, et me ei räägi selleks, et midagi öelda, vaid selleks, et saavutada teatav hetk. Suur osa raamatust ongi pühendatud ettevottes kasutatavale keelele – langue de bois. Iga üksus ettevottes kannab nimetust, mis annab talle voimalikult olulise tähenduse, samas jäädes voimalikult ebatäpseks, et vältida tegeliku töö laekumist.

Hariduse tähendus toendina sellest, et inimene suudab adapteeruda süsteemiga, kannatada teatavat konformismi ja idiotismi taaka. Kolmandik töötajatest olevat selgelt ülediplomeeritud. Ettevotte kultuuri vordlemine totalitarismiga. Idee, et töö on tänapäeva ühiskonna kategooriline imperatiiv,milleta isikliku idenditeedi konstrueerimine voimatu oleks. Inimesi rekruteeritakse mitte seetottu mida nad oskavad, vaid seetottu, kes nad on, tähtis on oskus end müüa, vorgutada värbajat.

Toepoolest, miks töötamine, töö peaks olema tabuks, mille vajalikkust ja mottekust ei voiks küsimuse alla seada.

Ettevotte pohinemine voltsil konsensusel, ühest küljest teeseldakase avatust koikide arvamuse vordusts, samas ei pohjusta eriarvamused, arvamuseavaldused pea kunagi midagi.

Firmakultuur pole muud midagi, kui teatava ajahetjeke inimeste lolluse kristallatsioon.

Kuivord iga töötaja teeb oma ülemuse tööd, siis mida korgem ülemus, seda vähem tööd. Kui kaheksakümnendatel oli motoks, et igaüks voib saavutada edu, siis nüüd on motoks, et igaüks voib ebaonnestuda ja langeda hukatusse. Alates ajaloo lopust, saame vaid enam ja enam konsumeerida, et erineda enam ja enam oma naabrist, kes meile enam ja enam sarnaneb.

 Kokkuvottes, hea raamat idee tasandil. Teostus jääb väheke liialt kompileerivaks juba teada tunda tasemel, väljapääs passiivse vastuhaku tasemel näib toesti pigem apaatse ja laisa lähenemisena, mis ei saa olla tegelikku ebarahuolu tunnetanule piisav. Voib-olla aga ka minu piiratud prantuse keele oskus raamatu nautimist raskendas. Hea poleemika igal juhul ja pohjus paljude paralleelide tombamiseks omaenese praeguse olukorraga.





David Sedaris: Me talk pretty one day

1 09 2007

Kaheldav, kas raamatu kaanele ja avalehekülgedele kirjendatud rohked tsitaadid sellest, kui vaimukas, hirnuma ajav ja lobus raamat on, sellele ilmtingimata kasuks tulevad. Müüginumbrid ilmselt tousevad muidugi.

Ausalt öeldes, ei naernud ma igal leheküljel helitugevusega, mis mu sopra rääkimata veel siis naabreid ehmatanud oleks. Muige meelitasid küll nii monedki leheküljed esile. Huumor ei olnud onneks labane, aga tostatas minus kord jälle küsimuse, et kas ma naljakate ja optimistlike raamatute jaoks üldse loodud olen. Ma küll üritan teadlikult neid osta ja varuda, aga see sarnaneb varude loomisega haiguse puhkus. Et kui külmetus tuleb, oleks villased sokid ja tee majas. Lugeda meeldib mulle aga ikka tosiseid ja depressivseid raaamatuid.

Sedaris on raamatu kaheks osaks jaganud, mis vähe meelevaldne tundus. Esimene osa oli tugevaml, teemaks perekond ja autori sirgumine geimeheks lapserikkas peres, kus iga pereliige (küll koige vähem ema), tugevat karakterit omas. Isa kuju on väga värvikas. Teine osa jutustab autori seiklustest prantsusmaal, keele oppimisest ja muust, küll on aga prantuse elu napilt puudutatud, autor kasutab seda enam distantsi loomiseks ameerika kritiseemise eesmärgil. Seega publikuks raudselt ameeriklased.

Soovitatav lugemine metroos, bussis soitmiseks. Lühikesed peatükid, lisaks jätab muigav näoilme ehk reisijast meeldiva mulje, raamatuga reisimine tostab ju näiva intellekti taset niikuinii….