Junichiro Tanizaki: Der Schlüssel

27 10 2007

tanizaki1.jpgPeegelraamat.

Kui ma olin väike, mul oli kombeks kondida mööda tubasid peegel käes. Nägin peeglit korterit pea peale pööratuna. Nii oli huvitav. Huvitavam kui korter ilma peegelduseta.

Tanizaki raamatus on kaks abieluinimest otsustnud oma suhet peegeldda. Päeviku ja kirjutiste kaudu, mida kumbki eeldab, aga ei tea, teist lugevat. Lugemine ja kirjutamine toimub salaja. Ka see mida kirjutatkse ei pruugi olla tode. Molemd abikaasad ei suuda teatud teemadest teineteisega suhelda, ausalt öeldes on nende igapäeva elu taandunud koos söömise ja ühe katuse all aadressi jagamise tasemele. Toesti ka seksitakse. küll kummalegi rahuldust pakkumata. Päevikutes tegeletakse vaid teineteisega, teise tajumise, tundmaoppimise samas ka oma motete ja soovide edastamisega, lootuses, et teine neid siiski loeb, ja sellele tetaval viisil reageerib. Peegeldamisesse on kaasatud ka potentisaalne armuke, ka tütar, kes molema abikaasa mojutustel teatava vahendaja rolli sisse votavad, samas ei voi ka päris kindel olla, kas nad peeglit mitte vabatahtlikut abikaasade silme ees ei hoia.

Mis tosi ja mis vale, mis luule ja mis tegelikus on loppude lopuks eristatamatu selles raamatus. On ju üleelanul ehk voitjal selles karmis armumängus voimalus oma loplik lugu lugejale esitada, tööeldud vormis, viidete ja allikatega kaotaja kirjatükile. Kaotaja lebab hauas ja oma versiooni esitada ei saa. Samas näib mäng küll jätkuvat.Ellujäänutes näib kujunevat uus kolmik, osapooltele ebaselgete kavatsuste ja soovidega.

Ponev raamat, milles pinna all enam peitus kui esmapeegeldusest arvata.





Henry Miller: Big Sur und die Orangen des Hieronymos Bosch

23 10 2007

miller1.jpgMul on teooria, et tahtmatult viib üks raamat teiseni, moodustub ahel, mis ühte ja sama sonumit vahendab.

Pärast gray raamatut haarasin milleri järele, ootamata, et need kaks raamatud teineteisega seostuksid. Milleri eelmine ja esimene and minule oli Sexus – segu pornograafiast ja filosoofiast. Toelise vastandina sellele eelloole ja ka raamatupoele, kust raamatu ostsin (sinn & sinnlichkeit) oli selles raamatus juttu inimlikkuse koigist muudest aspektidest, v.a. seksuaalsusest.

Raamat  kaasinimestest, kohtumistest, pogusatest tutvustest, naabrussuhetest ja soprustest (ka selle kuritarvitustest, kui epiloogi arvestada). Miller on elama asunud big sur`i individualistlikku kommuuni, looduslähedasse keskkonda, mis muust maailmast suurelt jaolt ära loigatud, kui pidevalt laekuv post ja külalised-uudishimutsejad välja arvata. Siin on Milleri ainsaks tegevuseks igapäevase elu korraldamine, laste kasvatamine, naise välja kannatamine, suhtlemine ja töö. Astu eemale ja lase maailmal pöörelda, kordub mitmel korral raamatust. Milleri filosoofia ja maailmavaade on kindlasti budismist ja orientalismist mojutatud olnud, tema ilmast lahkulöömine on vahendiks eneseni joudmisele ja enese tervendamiseni. Alles sealtkaudu on voimalik aidata teisi ja maailmat. Kui rohkem inimesi tosiselt enese abistamise ja tervendamisega tegeleksid, oleksid mitmed maailma probleemid ehk toesti lahenemas. Samuti on naiivne loota aidata teisi, lausa egoistlik, kes olen mina, selle ülesandega hakkama saamiseks…

See raamat tekitas himu ennast ja oma piire paremini tundma oppida…





Elizabeth Gilbert: Eat, Pray, Love.

4 10 2007

Viimased päevad on rasked olnud. Olen lagunemas üksikosadeks, mis teineteise vastu voitlevad, meeleolud tulevad ja lähevad nagu kevadised ilmad, jääb rusutus, mis jällegi maniakaalsete onnehetkedega vaheldub. Keha saadab aina tihedamalt signaale, et vajab puhastust (oksendamine), rahu (valu), armastust (???). Sestap oli raamat, mille ostmise otsuse moistlikkuses ma toona veel kahetsesin, igati toetuseks.

Ma pean tunnistama, et see lugemisvara vastandub oluliselt varasema dawkinsi raamatuga. See tundub nüüdse loetu valguses, puberteedist poisi mässajaliku haukumisena. Kuigi gilbert pole mingi religiooni jutlustaja ja jääb oma religiooni identifitseerimisel suhteliselt ebaselgeks, tema jumalakäsitlust voiks ehk dawkinsi transendentse looduseaustusega vorrelda. Gilberti jumal on joogilik armastus ja kaastunne, ja sellest raamatust olulisemaiks oppetunniks näib mulle olevat vajadus armastada iseennast. Koigi oma vigade, häbi, eksimuste ja kannatustega. Ainus inimene, kes sind tingimusteta armastada saab oled toepoolest vaid sina ise. Ja kuidas saab armastada teisi, voi teised sind, kui sa end ei armasta. Lihtsad, kauakorratud toed, aga nii paganama rasked järele elada.

Gilberti taolist eneseleidmise ja -puhastamise teed on muidugi vähestel meist onneks läbi teha. Aasta jagatud naudingute, eneseotsimise ja armastuse vahel itaalias, indias ja balis. Aasta ilma argimuredeta vaid eesmärgiga aidata ja leida ennast ja kirjutada raamat. Samas on see ka tosine ettevotmine, kas saaksin sarnasega hakkama?

Tunnen igatahes, et see raamat, mis mind pisarateni liigutas ja korduvalt naerma ajas, lihtsalt inspireeris ja julgustas. Edasi seda teed, mis enesele lähemale viia aitaks. Sisemisest korbest ja kuivusest vabaneda aitaks. Enesesse uskuda aitaks. Norkuse voidaks. Voimaldaks osaleda armastuses.

See on kindlasti ka raamat, mida jagada tahaksin. Sest tunded ja motted selles raamatus olid sellised, mida jagasin autoriga. Üldinimlikud kolab banaalsena. Üldnaiselikud samuti. Omased naisele, kes on oma emotsionaalse arenguga seisku jäänud ja seda äkitselt akuutselt tunnetab. Kas nii iseloomustangi isennast?