Manuel Puig: Kuss der Spinnenfrau

17 01 2010

Kaks meest vangikongis. Usalduse voitmine. Läbi juttude, muinasjuttude voi hällilauludena vestetavad filmistoorid. Lood onnetust armastusest selle erinevates kitshilikes vormides. Müütiline armastus, poliitiline armastus, keelatud armastus, ikka ja jälle ebaonnestumisele määratud hukatuslik tomme mehe ja naise vahel, ilma onneliku loputa. Zombied ja panternaised koigele lisaks. 

Molina ja Valentin, homoseksuaal ja poliitvang. Molina puhul jääb lopuni ebaselgeks kas ta mängib topeltmängu oma vangikaaslase ja vanglajuhtukonna vahel, kas tegu on topeltagendiga tahtelt voi juhuselt. Voib-olla ka votab mäng tema üle voimust, kehtestab oma reeglid ja mängib siis Molina enesega, noudes tema tunded ja meelerahu, pannes ta armuma, ohverdama, huvituma, tundma.

Korvalepoiked homoseksuaalsuse seletamise ajalukku. Freudismi. Pohjuste (causa) otsimine. Emakuju, mis molema vangi puhul, kuid eriti Molina jaoks oluline on. Homoseksuaal, kes ei aktsepteeri ühiskondlikke voimusuhteid, kes naise-mehe vahelise voimusuhte vastu protesteerib. Järelikult ka poliitvang. Ka kommunistlikud diktatuurid ei salli homoseksuaalsust, kuigi kodanlikust moraalist lahti ütlevad.

Koik see kokku on suur kino. Sätendav püsidialoog, katkendatud vaid pogusatest glossidest homoseksuaalsuse teemadel.





Michael Frayn: Human touch

6 01 2010

See raamat oli kaua minu tbr-i nimekirjas, kuni sellel suvel Viinis raamatupoest ta kaasa votsin. Vahel on ootused raamatu nautimisele kahjulikud nagu eluski. Lühidalt öeldes, liiga palju sonu, lehekülgi, peatükke ja viiteid suhteliselt lihtsa ja lühikese edastamiseks. Maailma ja meie oleme pidevas vastastikuses soltuvuses ja liiklemises (traffic). Maailma pole voimalik tajuda ja kirjeldada ilma tajuva ja kirjeldava subjektita, ja meie olemasolu ja taju on jällegi soltuv maailmast, sellisena nagu ta on. Neid kahte lahutada pole voimalik, luua puhast objekti voi ideed iseeneses, voi taju iseeneses (ka kunstlikku intelligentsi meiega vorreldaval tasemel mitte).

Autor järgib seda ideed läbi paljude valdkondade: teadus, tegelikkus, tahe, inimspühholoogia, keel, loogika ja väited.

Teadvus ja isikupärasus on tabamatu. Klassikaline küsimus, mis teeb minust ikkagi minu ja temast tema on lahendamata. Universumi nägemine pideva, järjepideva ja lopmatuseni läbipoimuva konnekse sündmusena. Pea koik tänapäeva maailmas on mojutatud meie nägemusest, seletusest, kirjeldusest voi ka otsesest mojutusest, toimest sellele. Oma seletamise ja tegutsemisega me muudame, kujundame ümber. Muidugi ka meid endid.

Kas loodusseadused on konstitutiivsed voi regulatiivsed. Kas loodusseadust on voimalik rikkuda. Kui seadus on falsifitseeritav, kas ta saab olla üldse seadus? Nad on pigem kirjeldused, ligilähedased kirjeldused. Iga kirjeldus on aga valiv, me ei saa kirjeldada koike. 

Pohjuse jäävuse seadus: iga sündmus on pohjustatud millestki eelnevast ja pohjustab miskit mis on järgnev. Pohjus kui lehter, iga sündmus on taandatav universumi koguseisundile teataval hetkel. Ja jällegi, mis on pohjus ja mis on tagajärg on meie suvaotsus, valik. Miski ei ole pohjus voi tagajärg iseeneses. Meie arusaamine maailmast on sügavalt seotud alternatiividega (vaba tahtega?), et see, mis on juhtunud, oleks voinud olla ka teisiti.

Me veedame oma elu midagi oodates, midagi alates, midagi tegema hakates, mitte midagi tehes ja olles. Ja see mida me ootame ja teeme, on ka kohe minevik. Olevikku pole.

Oigus on ekstreemne katse üritada ühendada kaost ja ettemääramatust standardmodellidesse. Mis on otsustamine, kui mitte nimi mille me anname lopptulemusele. Otsustamine pole tegevus. Fakt, et me kirjeldame/nimetame midagi (Terra Incognita= hing) ei tähenda, et nimetatu ja kirjeldatu ka eksisteerib. Universum, milles me elame on lahkunute otsuste koralliriff. 

Motlemine ja tundmine on koige tavapärasemad inimtegevuse vormid. (ma küll küsin, kas see veel tänapäeval tosi on?). Et moista inimesi meie ümber, me peame koigepealt konstrueerima nende ümber teatava fiktsiooni. 

Usulaused on usutestid. Mida ebareaalsemad nad on, seda resistentsemad nad on muutusele. Usu stabiilsus on toend tema irratsionaalsusest (ta ei ole falsifitseeritav).