David Foster Wallace: Oblivion

7 12 2008

Väga raske raamat. Mida rohkem vaeva näha, mida rohkem aeglustuda, seda tasuvam lugemine. Jällegi äratundmine, ei midagi roomustavat, ega lohutavat, äratundmine, et oma elu ja motted vaevalt originaalsusväärtust sisaldavad ja ilmselt on see läbinähtav.

Rida lühilugusid, mida ühendab ohu ähvardus. Tasapisi selgub, et taamal on lähenemas 11. september 2001 ja elada on jäänud monedel tegelastel vaid moned nädalad. Mida nemad muidugi ei tea, ja sellises teadmatuses tegelevad inimesed oma tavapärase eluga, mottetu tööga, monotoonsete tööülesannete täitmisega, millesse poimitud mottesähvatused ja -parallelismid, soovides, mälestustest, unistustest, ihadest. Nagu meie igapäevane elu ikka. Need tööülesanded katavad reklaamiagentuuri kes kaksikpimedaid teste kasutajagruppidega läbi viivad – tarbimine ja proovitavad shokolaadiküpsised kui sümbol magusast uinutavast puru silmaajavast konsumerismist. Voi siis ajakirjanik, kes kirjutab lugu sitakunstnikust ja piinakanalist. Kunstnik, kes tahtmatult kunstiteoseid situb ja telekanal mis tegelikke piinastseene üle kannab. 

Mees, kes sooritab enesetapu (ja Wallace on siin oma ennustuse täide viinud) avastades, et tema enese mina ei sisalda mittemidagi ainulaadset, originaalset, tema enese mina ongi volts. Valetaja paradoksi modifikatsioon: kui ma möönan, et olen petis, kas ma siis ikka olen läbinisti petis. Ja selle looga suutsin ennast ehk koige enam samastada.

Kummaline lühilugu imikust, kelle vanemad ei märka, et ümber läinud kuumavee pott, millest nad oma järeletulija pääastavad on mähkmetesse kogunenud. Imiku piinakarjeid ei suutnud nad sellistena tolgendada…

See on raamat, mida tahaksin kord tulevikus üle lugeda, veelgi aeglasemalt ja tundlikumalt.