Kokutaja kasvuraskused: David Shields – Dead Languages

25 05 2009




Attila Bartis: Unruhe

24 05 2009

Lugemine pole tegevus, mis meelerahu soodustaks. Keelel ja lausetel on omadus tabada püssilasuna. See raamat siin riivas viiulipoognana mitut riidekappi maetud luukeret – suhe emaga, voi üldse vanematega, suhe armastatu ja ihaldatuga (kes, nagu mulle tasapisi koitma hakkab, ei pruugi toepoolest üks ja seesama isik olla), enesehinnang, kas üleliia madal voi korge, avaliku ja sisemise, intiimse koduelu ühitamatus, kirjutamise ja lugemise tähendus.

Peategelane on vaimselt sügavalt kahjustatud, elab koos oma emaga, kes end 15 aastaks korterisse kinni sulgenud, pärast oma tütre sümboolset ohverdamist sotsialismi odava näitlejakuulsuse nimel. Ema ja poeg vahetavad tütre kaudu kirju, poeg hindamas ema ilmselt hullumeelsemaks, kui see on. Tütar osutub pärast lääne pogenemist ja viiuldajana kommertsedu maitsmist paraku sama eluvoimetuks kui kojujäänud ja tapab ennast (veenid viiulipoognaga läbi loigates). Poeg samal ajal elab kodumaa reformiajastu käigus, ebapoliitilise isikuna läbi mitmeid lühisuhteid, joudes oma femme fatal´eni, keda ta siiski eksklusiivselt ihaldada ei suuda, andudes räpasele kirele oma isa endise armukesega, kes samaaegselt kirjastab poja esimese raamatu.

Raamat on tehniliselt väga üllatav. Palju karme dialooge ja sisemonolooge mis kasutavad kordust ja rutiini stiilivotetena (wowarstdumeinsohn). Meenub unenägu ülekuulamisest, mis seisneb äärmiselt banaalse argisituatsiooni iiveldamaajavast korrutamisest, kuni poeg murdub. Teemade üleküllus on raamatut ehk pigem rebestav (armastus selle koikides vormides, kaasaarvatud oidipuse kompleks, süütunne, patriotism, religioon, kunst, kirjandus ja muidugi elu, see paganama elu). Väga tume raamat, ja ehk liiga intellektuaalne näida püüdev.