Nicole Krauss: The history of love

31 05 2008

Miks ma loen kaasaegset kirjandust? Nouab ilmselt vähem keskendumist ja tähelepanu. Taustkeskkond on tuntud, erilisi eelteadmisi ei nouta, kirjanik on tihti sinu eakaaslane ja enamasti kommertshuvidest ajendatud (müüdav) ja teema on alati üks ja seesama. Variatsioonid meie mottetu üksinduse ja vaimsete kannatuse teemadel, reeglina väljapääsuta, lootuseta.

See raamat siin saatis mind viimase kolme nädala jooksul. Alustasin lugemist iseendana, siis kukkusin armastusse ja nüüd olen jälle tasapisi pettumas, väljumas sellest liigutuse seisundist. Ilmselt need tunded mojutasid raamatutaju. Algus oli paljutootav, mingi eriline sügavus üksikutes metafoorides (valu seal kust pisarad alguse saavad, meie esimene armastus jätab enesekujulise tühja koha, mis voimaldab uute armastuste vastuvotmist), mingi hetk oli aga süshee läbinähtav. Jälle seesama koikide üksikharude poimnemine kokkusuubumine, peegelduste peegeldused, mis reaalsuseks osutuvad ja mis erilise filigraansusega nüüd ka teostatut polnud. Ühesonaga tunnet nagu raamatus oli küll, aga ma oleks seda teise sündumustikuga ühendanud. Kohati jäid tegelased selle sunnitud kokkusuubumse tagajärjel kahvatuks ja vähe läbimoelduks.

Aga raamat moodub ruttu. Seega soovitada voib. Leigelt.