Anthony Bourdain: Eine Küchenchef reist um die Welt.

29 03 2009

Seksika jutustamisviisiga kokk kütkes mind juba teist raamatut lugema. Sedakorda vähem väljakutsuv ja shokeerivam ja formaadilt (kokk mööda maailma rändamas) selgelt massitelevisioonist pärinev, kuid paeluvalt kirjutatud ja eksimatule bourdainilik. Ehk siis vaimukas, omapäine, seiklejalik ja joogikindel kokk rändamas ameerikas, inglismaal, marokos, araabia korbetes, ja muidugi vietnamis. Vietnami ülistamine  oli mulle äratundmisroom ja aitas raamatut veelgi meelepärasemaks muuta.

Bourdaini ajendas raaamatut kirjutama omakasu korval täiusliku söömaaja otsin. Otsin, mida ta algusest peale lootusetuks fantaasiaks kuulutas. Otsing, mis talle palju täiuslikke elamusi pakkus, enamasti perekondlikest, aga ka professionalsetest söömaaegadest, mille ühisnimetajaks voiks olla armastus koostisainete vastu, regionaalsus ja traditsioon. Vietnamisse ei soideta prantsuse kööki nautima, vietnami omapäraks jääb ikkagi värske tänavaköök, pisikestel plastiktaburettidelt naudituna, ja sellised söömaaajad, mis euroopalikest tingimustes toidukaitseinspektsiooni trahvimääruse esile kutsuksid on vietnamis täiusliku söömaaja nime väärivad.

Raamatust ei puudu ka paar shokisöömaaega, pääsukesepesasupp, kobra, mis tervenisti söögiks tarvitatakse, kuulujutt rebasekohvist (kuidas eristata kohvisoklu pabulatest), aga see ei ole peamine. Tegu on vürtsiga ja mööndusega telekultuurile. Kokk rändab mööda maailma eelkoige ikkagi selleks et süüa jaapanis sushit, praadida korbes savipotis tervet lammast ja venemaal lopmatuseni vodkat juua. Tore, et maailm veel nii mitmekülgne on. Hoolimata big maci globaalsest voidukäigust ei tule veel regionaalse köögi ellujäämises kahelda.