Argielu entsüklopeedia: Amy Rosenthal

14 08 2008

Selle raamatu lugemine oli eneseavastamine. Selle lause voib tegelikult iga moistliku raamatu kohta kehtivaks pidada. Aga konkreetse näite puhul oli eneseavastamine piltlikuks ja lihtsaks tehtud. Ühesonaga minu tasemel. Nati enam, kui naisteka test, kus lihtsalt riste vaja kastidesse asetada ja pärast punkte kokku lugedes avastada, et mahud mugavalt inimühiskonna nelik-voi kolmikjaotusesse. Rohkem intellektuaalne, vordluse pinnalt töötavat mudelit pakutakse siin.

Kuidagi muhe on moelda asjadele, mis teevad minust minu. Värvilsed sokid, pesumasinast voetud sokkide kohene ühendamine paaridesse, teatav viis noudepesumasinat täita, koonerdamine klaaside ja aluspesuga, matkimine (sonad, ebausk, aktsent), teatav iseloomutu iseloomulikkus. Enesepiiramine, parima pala hoidine lopuks, raamatu korrektne läbilugemine algusest lopuni. Kohusetunne ruudus ja samas üdini ulatuv laiskus. Milline ahvatlev kirjeldus. Nojah, minu nimes ju tirin ja sebra peidus. Rase ka nagu ma just näen.

Mulle hakkab aina enam tunduma, et inimesed on olemuselt ikka väga sarnased. Voi vähemalt minu arusaamine nendest on väga sarnane arusaamisega minust enesest. Vau, üllatav todemus eks. Kas teiste puhul on samamoodi ja kas nende arusaamine enesest sarnaneb sellisel juhul nende arusaamisega minust ja minu arusaamisega iseenesest. Just nii, palju sonu et peita eimiskit. Ja sedagi vaid mustvalgelt ja ekraani anonüümsuse toel.

Miks ma kaldun viimasel ajal raamatutest kirjutades aina enam ja enam iseenda isiklikesse probleemidesse. Egotsentrilisus. Kuigi ka raamatu kirjutamine on ju teataval määral liialduseni joudnud egotsentrism. Iseääranis sellise oma elu entsüklopeedia kirjutamine. Sellisel juhul on lugejal vastumürgiks loomulikult tervet huvi iseenese vastu vaja. Vorrelda. Et ennast tunda ja ära tunda.

Ausalt öeldes? Tahaksin seda raamatut monda aega enese läheduses hoida.





Peegeldus ja äratundmine

3 08 2008

Ma märkan ennast vilksamisi nendel lehekülgedel, mis nii piinavalt aeglaselt kulgevad oma asjalikus ja surmigavas asjakiima kirjelduses. Tunded taanduvad asjade taha, on suhestatud asjadega, omavad tähendust ainult läbi asjade, asjade tottu, nende pärast. Sisemaailm, tunded on loplikult üks ja peegeldavad välismaailma selliste inimeste puhul. Nagu mina. Asjad/nende puudumine = tunded, nende puudumine. Ärrituse, vähemalt postiivse, kestus on pöördvordeline asjade arvu kasvuga. Asi, ese, mis veel eile uinuda ei lasknud, on homme voimatu meenutada, voi maadub pärast omandamist otse riiulis, sahtlis, kapis. Ka kultuur voib muutuda asjaks, tuimestiks, tarbeesemeks. 

Kas see on nüüd uudis kellelegi voi? Minu pimestus ja orjameelsus on ju enesele ammu tuntud/teada. Orjameelsus ja lömitamine välise ees, eelkoige mis tööd puudutab, muud inimesed taanduvad tegelaste tähtsusele, kaaslaste tähtsusele, niivord kuivord kaaslane tähendab planeedi ümber tiirlemist. Mitte isiksust, lähedust. Oudne eks. Asjad on seetottu samad kui kaaslased, isegi paremad, sest nad on otsesemad, ei noua sinult voltsi tähelepanu, ainult sinu raha ja siis on nad sinu käsutuses igaveseks. Neil on ükskoik kui neid hüljatakse voi isegi hävitatakse. Oudne eks.

Voimetus elada oma elu ja tajumine, et see elu aina kiiremini käest pudeneb. Elamata elu, mis tulevikust otse minevikku siirdub. Tähelepanujouetus. Tahtejouetus. Tahta liiga palju ja korraga pohjustab teohalvatuse, voimetuse. 

Pereci asjad on väga kaine ja kirjeldav raamat. Sama kaine ja kirjeldav kui peategelaste elu kes materiaalsete unistuste alla mattunud on. kas ma ise samasugune? aega veel pidurdamiseks…?