Die Aufzeichnungen des Malte Laurids Brigge – Rilke

24 01 2009

Käis üle jou, ausalt. Püüdsin küll väga, keeleots suust väljas ja harilik pliiats alla kriipsutamiseks käeulatuses.

Wikipedia ütles,et tegemist on rilke ainsa proosaraamatuga. Lisaks jäi see tal ka lopetamata, mis seletab, et raamatul lisaks parallelalgused ja -lopud. Raamatust endast, tegemist on arvatavalt päevikusissekannetega, kusjuures vaid esimene kanne on dateeritud (ilma aastata). Malte Laurid Brigge on aadlisuguvosa noorimaid ja viimaseid vosusid, kes on kaotanud oma varanduse, perekonna ja joudnud pariisi, kus tema ümber surijad, haiglad, äravisatud, kes teda enda hulka kuuluvaks arvavad ja temaga kommunitseerida üritavad, viisil mida malte veel ei moista.

Lapsepolvemälestustest tiine raamat. Mälestused on oovastavad, surnud esivanematest, nende suruvates portreedest, kummitustest ja vaimudest.  Perekonnast, kes ohtusöögi ajal massihüpnoosina varemlahkunute külastusi kannatab. Surmad, mis kestavad päevi ja kuid (varem oli inimestel aega surra, neil oli oma surm, mida nad kandsid südamikuna eneses kaasas). Nüüdisaja inimestel on surm ettemääratud, haiglas, haiguste sümptomite kaudu juba ette määratud, ei midagi voorast ja tundmatut. Maskid, teater, ajalugu (lapsepolv), armastus, jällegi surm, armastatu ja armastaja surm, venelased (ikka ja jälle), raamatud, käed, silmad, eriti ükssilmad.

Armastus, armastaja ja armastatu, viimane on haletsusväärne, armastamine aga töö, mis viitab sellele, et armastuse all motleb rilke jumalaarmastust. Ainsat armastust, mis on vaid suund, mis ei vaja objekti, ega vastuarmastust.

Raamat on stiililt väga rikas, poeetiline, suruv, kohati irooniline (naabrid, kes korvade kaudu ajudesse tungivad), muinasjutuline-legendiline, religioosne pühalik. Just viimane stiil mulle üle jou käis. Hammas ei hakanud peale, sümbolitest ja ajaloo-religiooniviidetes tiine tekst oli mulle liigselt intellektuaalne. Read, mida läbi lugesin, aga millest aru ei saanud, mis minu kestast eemale porkusid. Tuleb ennast vist kätte votta ja korget kirjandust lugema harida-harjutada. Poeetiline igatahes, eriti metafoorid. Kui vaid suudaks sellist kirja- ja koneviisi endagi puhul kultiveerida (näed egoist on jälle kade).

Lugesin nüüd wikipedia artiklit sellest raamatust. vordlus kafkaga tuli ka mulle lugemise käigus, ilmselt nende kummitushoonete kirjeldused, aga ka linnapildid, mis kafkalikult ahistavalt mojusid. Linna (käesoleva hetke) ja maa (mineviku/lapsepolve vastandus) ja aeg ning ajalikkus/kaduvus, imearmas  anekdoot naabrist, kes üritab aega säästa ja voimalikult kiiresti/vähe tegutseda. Nädala loppedes avastab naaber (muuseas venelane, ilmselt vihje tsehhovile?) et aega on täpselt sampalju kaduvikku kulgenud. Üritab meeleheitlikult vahetada siis ülejäänud aega raha vastu (otsides aadressiraamatust sobivat insitutsiooni ajapank, pang ajale voi keiserlik aja pank, sellise tähtsa eesmärgi jaoks peab ju vastav vääriline asutus eksisteerima), lopuks otsustab jääda voodisse ja retsiteerida luuletusi…





Douwe Draaisma: Warum die Zeit schneller vergeht wenn man älter wird.

17 01 2009

Raamat mälust. Isiklikust ehk autobiograafilisest mälust. Populaarteaduslik ja köitvalt kirjutatud, teadust ja teooriat segatud paraja hulga anekdootide ja mis eriti meeldiv ilukirjandusega. Näiteks tutuvstab autor nn proust-efekti, spontaanset lapsepolve meenutust, mida tekitab maitse-voi lohnaelamus (tuntud stseen madeleine küpsiste ja teetassiga). 

Autobiograafiline mälu näib soltuvat inimese vanusest. Nii kipub inimene alatest 50-60ndast eluaastast enam mäleatama juhtumisi oma noorusest (15-25). Selle nähtuse nimeks on reminestsents. Mälumaterjalilt näib see aeg koige rohkem elamusi pakkuvat, mis talletuvad. Ilmselt see ka enesestmoistetav, mälusooritus on ju sel ajal korgjärgus, lisaks kogeb noor inimene just sel ajal koige rohkem uut ja esimese kordi. On veidi kurb moelda, et järgnevad eluaastad 35-50 suhteliselt väheproduktiivseks jäävad, mis mälestusi puudutab. Rutiin ja igapäevasus ei jää meelde, ja seetottu tundub mingil hetkel ka aeg aina kiiremini mööduvat (seda eelkoige tagasivaates). Kui aastalopul aastat kokkuvottes, erilis tähtelamusi aastast meenutada pole, jääbki tunne, et eelmisest aastalopust (tähtsündmusest) aeg meeletult kiiresti läinud. Selleks, et aeg aeglasemalt läheks (tagasivaates) tuleks elada seega voimalikult vaheldusrikast elu ja aina rohkem uut ja huvitavat järele proovida. Selle oppetunni votaksingi koige meelsamini sellest raamatust kaasa.

Huvitavad on ka mitmed korvalepoiked nn mäluillusioonidesse ja mälu ebausaldusväärsusesse. See just huvitav tunnistajate ütluste usaldusväärsuse seisukohalt. Vägivalla akti ohvrite mälu ei pruugi olla koige usaldusväärsem, tunnistaja ütlust on väga kerge mojutada uurija küsitlusmeetodi kaudu.

Absoluutne mälu näib olevat midagi ebaihaldusväärset. Koige mäletamine nagu ka mittemillegi mäletamine näib viivat selleni, et isiksus hämastub. Motte- ja tunnetustprotsess kahjustub, kas mälumaterjali üleliigsuse voi puudulikkuse tottu. Mälukunstinikud voi autistid (idiot savants) siin sobivaks näiteks. Malemeistrite pimemälu voimed näivad pigem asjatundlikkusel ja mängukogemusel pohinevat.

Raamat jätab väga sobraliku ja südamliku mulje. Moned viited, mida kaasa votaksin on luria raamatule, william jamesile (tema religioosse elamuse analüüs mul juba lugemislistis) ja ühele huvitavale fotoraamatule, kus berliini lastetu perekond end igal joulupühal pildistada on lasknud.





Lauri Vahtre: Absurdi impeerium

6 01 2009

Härra Vahtre pole kirjanik. Vaid ajaloolane. Mis viib raamatu tugevaima puuduseni. Autor väidab küll, et tegemist on esseega, aga teaduse taustaga autoril ei tohiks sellisel juhul ka viidete andmine vastumeelne olla. Paraku jääb lugejale teadmata, milliseid allikaid (v.a. kahe otseselt nimetatud) autor kasutanud on, ja kust taustalugemist otsida.

See et härra Vahtre kirjanik pole selgub raamatu lugemisel ka paratamatult. Tegu küll ladusalt ja lobusalt lugeva ja kulgeva kirjutisega, seni kuni autor oma enese läbielatu ja anekdootliku kirjutamisega piirdub. Aga need opetlikud targutavad todemused ja hoiatused on kohati väistavad ja mojuvad täiskasvanud inimeselt teisele täiskasvanule natuke naiivsena. Ja härra Vahtrel on julgust ja autoriteeti manitseda näiteks Sartret. Eksimine on paraku inimlik.

Raamatu päikesepool on äratundmis ja `jah just nii see oli`elamuste rohkus. Seigad ja pisiasjad argielust, mis minule, nouka ajal alla 10 aasta teadlikult viibinud inimhakatisele ehk isegi kergemalt ununema kipuvad. Tühjad letid muidugi, aga järjekorrad ajakirjanduse tellimiseks, absurdne süsteem toidukaupluses kauba riiulist omandamiseks, kaugkonede tellimine ja muu hakkas tasapisi meelest minema. Ja ikka ja jälle see küsimus, jah see koik toimus ja juhtus nii, aga kuidas see voimalik oli??? Kuidas saab inimajusid lollitada ja terroriseerida mitme generatsiooni vältel…

Ehk tuleks silmad rohkem lahti hoida, ja püüda märgata absurdi ka praeguses ümbruskonnas. Olevik mojub sageli nii veenvana ja enesestmoistetavana, et absurdi on selleks raske märagata. Vajalik on teatav ajaline distants voi siis ka meeleheide. Raamatust kaasa votan huvi ja touke vene kirjanduse poole pöörduda. Harmsi tahaks jälle lugeda ja ehk ka platonovit, ja neid stirlitzi nalju.

Traadil istuvad kaks lindu, eriti parempoolne :-))





Peter Hoeg: Fräulein Smillas Gespür für Schnee

1 01 2009

See raamat meeldis ja ei meeldinud ka samaaegselt. Pealtvaadates krimi, on raamatus palju kultuuri- ja ühiskonnakriitikat, mis pelgast taani riigis miskit mäda vormelist ka väljaspool pidet leida voiks. Voordandumine siis ja moodsa inimese elu-ja loodusvoorsus. Selliste eeltingimuste määratlemisel on muidugi selge, et pooleskimo ja lumeuurija smilla hoolimata rohketest haavadest ja vigastustest voidab. Aga see oli veidi ebausutav, need bondilikud voitlusstseenid, kust habras naine ikka ja jälle voitjana välja tuleb ja loppstseen kus kartmatu ja enesekindlusest isegi smillat värisema banev tjoerk pimeduses jäise surma poole pogeneb. Miks?

Traagelniidid jäid mulle raamatust häirivana silma. Miks oli vaja “elavat kivi” läände transportida. Teaduskiim ja pohjendus, et rahvas vajab midagi millesse uskuda, ei tundunud usutavad. Miks oli vaja hukutada väike Jesaja? Mis oli sellel kassetil, mida Jesaja peitis?Mis oli Mehhaaniku täpne roll selles seikluses? Ja kas Smilla ema surma pohjuseks oli enesetapp voi onnetus, voi kuritegu? Nende traagelniitide tottu jäi mulje, et raamat on kokkusobima pingutatud.

Kirjutamisstiil aga rahuldust pakkuv. Tore iroonia, natuke üllatavat erootikat vürtsiks (Smilla fickt mit ihrer Klitoris den Mechaniker in Eichel) ja ponevus enam vähem lopuni üleval hoitud. Lisaks rohkelt teadmisi lumest ja jääst ja gröönimaast ning taanlaste ja gröönimaalaste suhetest.

Igati sobiv talvelugemine seega.