Viivi Luik: Varjuteater

25 01 2011

Umbusaldus oli alguses. Nii raamatu kui autori vastu. Raamatu vastu selle pehmete roheliste kaante pärast. Ja vormi pärast, mis tundus olevat veel üks nendest autobiograaflistest heietavatest reisikirjadest, mida Eesti kirjastused nii meelsasti turule paistavad. Luik ise seostub ajaloo iluga, raamatuga, mida mul koolist peale edukalt vältida on onnestunud ja mis midagi rahvuslikku ja tolmust eneses peitis. Nagu vanaema jutt pööningule peidetud eesti lipust, kusjuures ma enam täpselt ei mäleta, kas minu vanaema seda juttu ka toepoolest rääkis, voi on see jut kuskilt loetud.

Moned motted on toepoolest natuke tolmunud. Eesti aja metsavenna nostalgiat ja laulva revolutsiooni meeliülendavad kirjeldused, samas kes olen mina kritiseerimaks, kui ise neid momente läbi elaud pole. Voib-olla oleksin ka taskunuga taskus pigistanud valmis seda kahtlasele elemendile silma torkama. Tapmisvalmidus on muuseas üks nendes omadustest, millega autor eestlast kirjeldab. Rahvas, kes on pikaldased, ja üks hetk arutamise asemel sulle noa südamesse torkavad. Ounapuude rahvas. Sünge ja ainult ennast usaldav rahvas. Itaalia on selles mottes just nimelt see kera teine pool, vastaspool, antipood. Ja autor on sellele teisele kera poolele terve oma elu teel olnud.

Fatalism on see, mida raamatus ka palju välja kiirgab. Asjad on ette määratud. Ka eluusaldus. Rooma joudmine on sihiks olnud ja nouka aeg vaid korvalpoikeks sellel marsruudil. Inimesed, keda kohatakse, jutud, mida nad vestavad loimustuvad tuleviku kangaga, on märkideks selleks mis veel tulemas. Mis on määratud tulema. Surm, mis muud. Kui siia ilma tulemisega hakkama saime, küll siis ka surmaga hakkama saame. Kaotada pole muud, kui elu.

Reisikiri. Reisimise eesmärk. Kodu otsimine. Kodu igatsus. Raamatu pühendus on inimesele, keda autor peab oma koduks. Kodu otsimisest, eluaseme leidmisest on raamatus pikad peatükid. Ka kodututest, nii roomas kui berliinis. Eestis mitte. Eesti kodutut voi kerjust on ehk ka raskem esteetilisest kujutada, nemad ei üüri oma tütrekesele munakanu (Coco) ja ei aja habet purskkaevudes. Toenäoliselt ei oleks ka valmis möödaminejale raha andma voi rahakotti leiutasu eest tagastama.

Ma ütlen lahti oma eelarvamusest ja noustun fatalistliku vaatega maailma asjadele. Paralleelselt loetav Kästneri Aufstand der Dinge on kummalisel kombel kooskolas selle mururohelise sametpadjakesega nii meelelaadilt kui kompositsioonilt. Palkon Euroopasse?

 


Toimingud

Informatsioon

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s




%d bloggers like this: