Gravity`s rainbow: Pynchon

16 07 2010

Piirid-piirid. Enese omad. Kannatlikkus ja järjepidevus viib sihile ehk seitsmesaja lehekülje läbimisele, aga kindlasti mitte arusaamisele. Idioodi tehnika.

Paranoia. Seks. Soda. Surm. Tehnika. Usaldamatus. Topeltskeemid. Uimastid. Filmid. Lapsed. Rovedus. Ja ikka ja jälle laulud, burleskilikud, mottetud. Nimed, nii koha-kui ka isikunimed, saksalikud. Natsism. Eelaimdused. Pogenemine. Kangelased ja antikangelased. Teater, kasiino, peod, laagrid. Kirjeldused, kirjeldused,kirjeldused. Siin moned väljavotted:

Kasutada parteifanaatilisust voimetuse varjamiseks.

Armastada mitte seetottu, et tegutsemine on voimatu, vaid olla abitult armastuse olukorras. To be helplessly in a condition o love.

Ta teadis, igaühe kombel, et vangistatud lapsed päästetakse hetkel, kui oht on koige suurem.

Soja toeline ülesanne on ost-müük. Morvad ja vägivalla voib usaldada mite-elukutselistele. Sojaaja surma massiiseloom on kasulik mitmel kombel. Ta pakub näitemängu, meelelahutust soja tegelikest liikumistest. Ta pakub toormaterjali ajalukku salvestamiseks, selleks et opetada lastele Ajalugu vägivallaketina, lahing lahingu järel, ja neid ette valmistada täiskasvanute maailmaks.

Vanasonad paranoikutele:

1. You may never get to touch the Master, but you can tickle his creatures.

2. The innocence of the creatures is in inverse proportion to the immorality of the Master.

3. If they can get you asking the wrong questions, they don’t have to worry about answers.

4. You hide, they seek.

5. Paranoids are not paranoid because they’re paranoid, but because they keep putting themselves, fucking idiots, deliberately into paranoid situations.

When all the day`s mean dismal losses could be rescued in the one look – familar, full of trust.

Jessica oli laine murdepunkt. Äkitselt oli rand, ettearvamatu uus elu. Minevik ja tulevik peatusid rannal….Ta vois koos Jessicaga leida tee elu ja roomuni. Jessica vois alati eitada tumedat merd tema selja taga, selle ära armastada (love it away).

Paradoksiline faas: norgad stiimulid pakuvad tugevaid vastuseid
Reklaamid on üles pandud peale kusemiseks, maharebimiseks, haakristitamiseks.

Surma eelistavate struktuurid vastupidavus. Persistence of structures favouring death.

Ta hakkas aru saama, kui kergesti ta voib ära minna. Esimest korda sai ta aru, et see on sama kui surelikkus ja miks ta nutab, kui Jessica  lahkub.

Sa liigud minus unest unesse (unistusest unistusse?). Sul on juurdepääs minu koige räpasemastesse nurkadesse ja seal, prahi seas, oled sa leidnud elu. Ma ei ole enam kindel, millised koikidest nendest sonadest, kujutlustest, unistustest ja vaimudest on sinu ja millised minu.

Meepaksud vihmapiisad hakkavad kukkuma hiiglaslike tärnikestena konniteele, kutusudes teda vaatama päeva teksti jalusesse, kus allmärkused seletavad koik.

Teartrail – pisararada.

Plastmassi vooruste kolmjalg: Tugevus, Stabiilsus ja Valgesus

Psychochemie AG, Schokoladenstrasse, Zürich Switzerland.





Norman Rush: Mating

25 04 2010

Mu ootused selle raamatu vastu olid teistsugused.  Usaladasin selle soovitajat Espositot, kelle maitse mulle minu omaga sarnane tundus. Raamat ei olnud aga nii uudne, kui arvasin. Teiseks, arvasin, et raamat on seksikam, ja et ta kirjeldab rohkem mehe lähtepunkti.

vice versa, tegu on meeskirjaniku analüüsiga naise püüdlustest meest voita ja eelkoige säilitada. Mängureeglite analüüs teise külje poolt on Rushile päris toetruult onnestunud. See aitas ka mul monede oma omaduste ja suhetes tekkivate käitumismudelite üle järele moelda, neid teadvustada.

Raamat ei järgi minu tavalist lugemismalli – aafrika, sotsialismiteemad, arenguabi,feminism on mulle suhteliselt voorad teemad. Ja ega neid siin erilise sügavusega ei lahatud ka. Tsau, kui naistekommunismi katselava on pigem taustaruumiks, denooni ja peategelase armastusloole, mis näitab, et suhtes toimivad ikkagi edasi tavalised soomudelid ja käitumismustrid. Mulle kangastus, et naine on küsiv inimene. Naine uurib, püstitab teooriaid ja hüpoteese mehe kohta, mida ta siis üritab küsimustega kinnitada voi ümber lükata, mehed ei tea ilmselt kui palju tähendust ühele suvalisena näivale küsimusele naine omistada voib. Lisaks on naine ilmselt alati perspektiiviga tegutsev. Tal on strateegia, eesmärk, mehe köitmine enda külge, voi mingi muu soovi täitmine (prestiish, areng, majanduslik soltuvus). Puhas intellektuaalne ja kehaline lobu suhte alusena tundub haruarva esinevat. Selle strateegia olemasolu tottu ei ole me ilmselt ka alati vahetud ja ausad. Me hoiame tagasi, doseerime, otsime sobivat hetke, ikka sellesama analüüsiva laborandi pilguga. 

Kas see oli nüüd minu enese kirjeldus? Kuidas käitun meestega mina. Lugesin end sellesse raamatusse küll kohati sisse – eriti küsimuste osasse. Jah, järjekordne raamat armastamisest ja partnerlusest, minu eneseotsingu aega.





Kobo Abe: Känguruhhefte

26 08 2009

Känguruvihikud on tähelepanupüüdev pealkiri. Lisaks kaaneteksti kiitused, et tegu on jaapani sürrealistliku kirjanduse esivanemaga ja vordlused kafkaga. Nii ma siis selle raamatuni joudsingi.

Tegevus on kirjelduselt suhteliselt lihtne. Jaapanlik alice imedemaal voi patsient haiglaporgus seiklemas. Patsient, kelle eelnevast elust ja tööst reedab autor vaid niipalju, et ta ühele suurkorporatsioonile tooteuuendusi välja motles, sealt ka need känguruvihikud – vihikud, millel on tasku, milles järgnev vihik taskuga jne jne. Nende känguruvihikutega raamatus siiski edasi kokku ei puuduta, kuigi struktuur tundub samalaadselt matrjoshkana üles ehitatud. Reaalsus, ja selle sees peegelduv sürreaalsus (porgu), milles eksisteerivad samaaegselt nii surnud (peakangelase ema) kui ka surejad (eutanaasia haiglas) kui ka elavad (surnud?). Raamatu viimases haiglastseenis leidub paar filosoofilise sisuga dialoogi, elu mottest ja vabasurmast. Elul motet moistagi pole, elatakse voi oigemini elatakse edasi, jätkatakse vegeteerimist parema puudumisel ja hirmust surma eest. 

Raamatu naistegeleased näivad olevat ühe ja sama tegelase erikehastused. Koik viltuste silmadega naised voi tüdrukud, kes suvalistel hetkedel peategelase teele ilmuvad, üks neist, arstiabiline lausa korrapäraselt peategelast mitmetest ebameeldivatest olukordadest päästes. Peategelane isegi arvab, et tegu on ühe ja sama naise erinevate kehastustega erinevatel ajaetappidel voi siis tema nooremate odedega.

Tegevustik algab sellega, et peakangelane avastab et tema jalgadele on hakanud kasvama kress. Seesama voileivakress.Söögina kangelane seda ka moned korrad tarbib, mis näib sümbolina taaskorduvusele, taassündimisele. Ta pöördub naha- ja suguhaiguste arsti juurde, kus ta haiglavoodi külge aheldatakse ja kuurortisse saadetakse.väävlikuurile. Patsient uinub ja ärgates (?) asub tema voodi teda sihtkohta viima. Mööda maaalust solgitorustikku, mööda lasteporgust ja edasi väävliallikateni et ravi saada. Pärast mitmeid pogusaid kohtumisi arstiabilise, lasteporgu laste ja nende järelvalvajatega, teiste patsientidega, ameeriklasega (kes on sisse seadnud rahvastikku reguleeriva valgusfoori, mis jalakäijad läheneva rongi ette viskuma meelitab) lopeb raamat järsult haiglast pogenemisega ja samuti vanasse jaamahoonesse joudmisega,kus porgulapsed talle viimse sängi(kasti, sarga) ettevalmistavad. Reaalses kihis leitakse peakangelase laip rohkete raseerimishaavadega jalgadel mahajäetud jaamahoonest.

Toelusest pärinev teade ja selle fantastiline seletus, harjutusi ettekujutusvoimele?





Kokutaja kasvuraskused: David Shields – Dead Languages

25 05 2009




Attila Bartis: Unruhe

24 05 2009

Lugemine pole tegevus, mis meelerahu soodustaks. Keelel ja lausetel on omadus tabada püssilasuna. See raamat siin riivas viiulipoognana mitut riidekappi maetud luukeret – suhe emaga, voi üldse vanematega, suhe armastatu ja ihaldatuga (kes, nagu mulle tasapisi koitma hakkab, ei pruugi toepoolest üks ja seesama isik olla), enesehinnang, kas üleliia madal voi korge, avaliku ja sisemise, intiimse koduelu ühitamatus, kirjutamise ja lugemise tähendus.

Peategelane on vaimselt sügavalt kahjustatud, elab koos oma emaga, kes end 15 aastaks korterisse kinni sulgenud, pärast oma tütre sümboolset ohverdamist sotsialismi odava näitlejakuulsuse nimel. Ema ja poeg vahetavad tütre kaudu kirju, poeg hindamas ema ilmselt hullumeelsemaks, kui see on. Tütar osutub pärast lääne pogenemist ja viiuldajana kommertsedu maitsmist paraku sama eluvoimetuks kui kojujäänud ja tapab ennast (veenid viiulipoognaga läbi loigates). Poeg samal ajal elab kodumaa reformiajastu käigus, ebapoliitilise isikuna läbi mitmeid lühisuhteid, joudes oma femme fatal´eni, keda ta siiski eksklusiivselt ihaldada ei suuda, andudes räpasele kirele oma isa endise armukesega, kes samaaegselt kirjastab poja esimese raamatu.

Raamat on tehniliselt väga üllatav. Palju karme dialooge ja sisemonolooge mis kasutavad kordust ja rutiini stiilivotetena (wowarstdumeinsohn). Meenub unenägu ülekuulamisest, mis seisneb äärmiselt banaalse argisituatsiooni iiveldamaajavast korrutamisest, kuni poeg murdub. Teemade üleküllus on raamatut ehk pigem rebestav (armastus selle koikides vormides, kaasaarvatud oidipuse kompleks, süütunne, patriotism, religioon, kunst, kirjandus ja muidugi elu, see paganama elu). Väga tume raamat, ja ehk liiga intellektuaalne näida püüdev.





Anthony Bourdain: Eine Küchenchef reist um die Welt.

29 03 2009

Seksika jutustamisviisiga kokk kütkes mind juba teist raamatut lugema. Sedakorda vähem väljakutsuv ja shokeerivam ja formaadilt (kokk mööda maailma rändamas) selgelt massitelevisioonist pärinev, kuid paeluvalt kirjutatud ja eksimatule bourdainilik. Ehk siis vaimukas, omapäine, seiklejalik ja joogikindel kokk rändamas ameerikas, inglismaal, marokos, araabia korbetes, ja muidugi vietnamis. Vietnami ülistamine  oli mulle äratundmisroom ja aitas raamatut veelgi meelepärasemaks muuta.

Bourdaini ajendas raaamatut kirjutama omakasu korval täiusliku söömaaja otsin. Otsin, mida ta algusest peale lootusetuks fantaasiaks kuulutas. Otsing, mis talle palju täiuslikke elamusi pakkus, enamasti perekondlikest, aga ka professionalsetest söömaaegadest, mille ühisnimetajaks voiks olla armastus koostisainete vastu, regionaalsus ja traditsioon. Vietnamisse ei soideta prantsuse kööki nautima, vietnami omapäraks jääb ikkagi värske tänavaköök, pisikestel plastiktaburettidelt naudituna, ja sellised söömaaajad, mis euroopalikest tingimustes toidukaitseinspektsiooni trahvimääruse esile kutsuksid on vietnamis täiusliku söömaaja nime väärivad.

Raamatust ei puudu ka paar shokisöömaaega, pääsukesepesasupp, kobra, mis tervenisti söögiks tarvitatakse, kuulujutt rebasekohvist (kuidas eristata kohvisoklu pabulatest), aga see ei ole peamine. Tegu on vürtsiga ja mööndusega telekultuurile. Kokk rändab mööda maailma eelkoige ikkagi selleks et süüa jaapanis sushit, praadida korbes savipotis tervet lammast ja venemaal lopmatuseni vodkat juua. Tore, et maailm veel nii mitmekülgne on. Hoolimata big maci globaalsest voidukäigust ei tule veel regionaalse köögi ellujäämises kahelda.





Stefan Zweig: Rausch der Verwandlung

24 02 2009

Aastal 2008 tegi see raamat maailmakirjandusele pühendunud blogimaailmas ilma. Scoss Esposito, RTW 2008, NYBR Classics pühendasid rohkeid kiidusonu inglisekeelsele väljaandele PostOffice Girl. Kriisiajastusse vägagi sobiv lugemine, voiks olla ka soovitavaks lugemisvaraks patendiameti töötajaskonnale, kes kuldse puuri sündroomi all kannatavad.

Tegemist on lopetamata ja loppviimistlemata psühholoogilise romaaniga. Raamatut lugedes, ja raamat kahtlemata pärineb kadunud, esimesest maailmasojast juba kainestunud ja kalestunud aga teisest maailmasojast veel moderniseerumata maailmast, näis mulle, et sellist kirjandust, sellist pühendumust arenevale karakterile tänasest kirjandusest väga harva leiab. Tänased karakterid on enamasti valmis nad ehk paljastavad oma ühekülgsusest ja tühjusest aina rohkem aga karakterid tegevusküllusest hoolimata ei arene, ei liigu.

Selles raamatus oli palju tahke. Traagikat ja irooniat, riigivastasust, anarhistlikku samas pimestatust kapitali, raha ees. Selget poliitilist programmi see raaamatuke onneks ei kanna ja ei muutunud seetottu ka ebameeldivalt moraalitsevaks voi dotseerivaks. Argipäevasest ja töörügamise pimedusest pimestavasse sveitsi kuurorthotelli sealt tagasi nüridasse ja hingitsevasse postiametniku väljapääsuta ellu. Just see lootusetus ja isiklikust panusest, tahtest ja andest soltumatu saatusekäigu paramatus viib surmaihaluseni, anarhistlike moteteni voi siis kuriteoni. Jah, oleks siis koik kurjategijad nii moraalsed.

Peategelased sojasandist ferdinand ja postiametnikust christine on veel oma aja lapsed. Christine tunnistab end naiseks ja seetottu iseseisvaks lahenduseks ja tegevuseks voimetuks. Tema silmade avanemine nii rikkusele kui ka voimalikule väljapääsule vaesusest toimub juhuste, korvalseisjate ja väliste faktorite mojul. Ilma Ferdinandita saaks temast topeoolest nii nagu raamatu alguseski, tuhmunud ja tumestunud postiameti inventar, kasutusajaga 30 aastat.Tema onneks ja onnetuseks on tädi Claire/Klaraga kohtumine ja hiljem Ferdinand. Topeoolest on raske öelda, kas nende kahega kohtumata jätmine oleks Christinet onnelikumaks väi rahulikumaks teinud/jätnud, lugu oleks muidugi olemata jäänud.

Raamat koosneb mitmest osast, mis teineteisest ka stiiliselt erinevad. Esmene osa, Christine seiklus svetsis on suurelt jaolt sisevaatlus, koosneb kirjeldustest ja sisemonoloogidest. Järgnev taasma(a)ndumine kodus ja viinis mängupartneri leidmise tottu rohkem dialoogi sisaldav, loppvaatus lausa manifesti vormis. Lopetamata teosele omaselt jääb teadmata, kas kuritegu toesti toime pannakse ja mis peaasi, kas see peaosalistele leevendust toob.

Ettevaatlikkusele tuleb end manitseda oma soovide täitumist ihaledes ja arvestada sellega et endisesse olukorda naasmine on voimatu, “endist” ei eksisteeri sellisena nagu endale ette kujutame. Raha on maailmas paraku jätkuvalt määravaks, peamiseks tagantpiitsutavaks jouks, aga kas ta toesti vabadust osta voib?