Kobo Abe: Känguruhhefte

26 08 2009

Känguruvihikud on tähelepanupüüdev pealkiri. Lisaks kaaneteksti kiitused, et tegu on jaapani sürrealistliku kirjanduse esivanemaga ja vordlused kafkaga. Nii ma siis selle raamatuni joudsingi.

Tegevus on kirjelduselt suhteliselt lihtne. Jaapanlik alice imedemaal voi patsient haiglaporgus seiklemas. Patsient, kelle eelnevast elust ja tööst reedab autor vaid niipalju, et ta ühele suurkorporatsioonile tooteuuendusi välja motles, sealt ka need känguruvihikud – vihikud, millel on tasku, milles järgnev vihik taskuga jne jne. Nende känguruvihikutega raamatus siiski edasi kokku ei puuduta, kuigi struktuur tundub samalaadselt matrjoshkana üles ehitatud. Reaalsus, ja selle sees peegelduv sürreaalsus (porgu), milles eksisteerivad samaaegselt nii surnud (peakangelase ema) kui ka surejad (eutanaasia haiglas) kui ka elavad (surnud?). Raamatu viimases haiglastseenis leidub paar filosoofilise sisuga dialoogi, elu mottest ja vabasurmast. Elul motet moistagi pole, elatakse voi oigemini elatakse edasi, jätkatakse vegeteerimist parema puudumisel ja hirmust surma eest. 

Raamatu naistegeleased näivad olevat ühe ja sama tegelase erikehastused. Koik viltuste silmadega naised voi tüdrukud, kes suvalistel hetkedel peategelase teele ilmuvad, üks neist, arstiabiline lausa korrapäraselt peategelast mitmetest ebameeldivatest olukordadest päästes. Peategelane isegi arvab, et tegu on ühe ja sama naise erinevate kehastustega erinevatel ajaetappidel voi siis tema nooremate odedega.

Tegevustik algab sellega, et peakangelane avastab et tema jalgadele on hakanud kasvama kress. Seesama voileivakress.Söögina kangelane seda ka moned korrad tarbib, mis näib sümbolina taaskorduvusele, taassündimisele. Ta pöördub naha- ja suguhaiguste arsti juurde, kus ta haiglavoodi külge aheldatakse ja kuurortisse saadetakse.väävlikuurile. Patsient uinub ja ärgates (?) asub tema voodi teda sihtkohta viima. Mööda maaalust solgitorustikku, mööda lasteporgust ja edasi väävliallikateni et ravi saada. Pärast mitmeid pogusaid kohtumisi arstiabilise, lasteporgu laste ja nende järelvalvajatega, teiste patsientidega, ameeriklasega (kes on sisse seadnud rahvastikku reguleeriva valgusfoori, mis jalakäijad läheneva rongi ette viskuma meelitab) lopeb raamat järsult haiglast pogenemisega ja samuti vanasse jaamahoonesse joudmisega,kus porgulapsed talle viimse sängi(kasti, sarga) ettevalmistavad. Reaalses kihis leitakse peakangelase laip rohkete raseerimishaavadega jalgadel mahajäetud jaamahoonest.

Toelusest pärinev teade ja selle fantastiline seletus, harjutusi ettekujutusvoimele?





Raamat, mis muutis minu elu?

14 08 2009

Mu elu vist muutumatu?

Aga ma küll ei oska nimetada seda lehelist, mis minu elu muutnud oleks, voi mind muutnud oleks. Kuigi raamatutega on lugu vist nagu sigarettidega, märkad tasapisi, et enam järele jätta ei saa ja mingil hetkel on kopsuvähk käes. Vahel küll mittesuitsetajad ka haigestuvad…

Lugesin Spiegelist artiklit DFW-st. Väga melodramaatilise lopuga, et kirjanik otsutas valida elu ja surma vahel. Elu ilma kirjutamiseta oli tema jaoks nagu surm. Mistottu ta valis surma. Kuskil siin näikse loogikaviga peituvat. Igatahes voib küünikuna siin väita, et kirjutamine ja raamatud muutsid ühe inimese ja nimelt autori elu. Muutsid selle elu voimatuks. Ja lopetasid selle.

Aga kui nüüd ikka tagasi tulla elu muutvate elamuste juurde…Kas need siis saavad olla fiktiivsed. Kas teiste väljamoeldised ja fantaasiad suudavad muuta minu elu. Ma voin nimetada (loodetavasti) moningaid raamatuid, mis mulle meeldinud on, mulle rahulolu pakkunud, aga mitte elu muutnud.

Chuck Palahniuk, Bret Easton Ellis, Dostojevski – no seda raamatut ma isegi olen unes näinud, tosi küll antidepressantide mojul, alliksaare ja masing, tagore, ristikivi – need vist voimsaimad raaamatud olnud. Ma vist segu küünikust ja romantikust?

Äkki aga viga minus eneses. Et tuleks votta eesmärgiks igast raamatust midagi kaasa votta, ennast selle abil muuta. midagi sisestada, mis läheks kaugemale pelgast tähtede, sonade, ridade ja lehtede tarbimisest. See nouab aga pidevat tagasipöörudmist. Püsisuhet raamatuga. Muidu ei oma allakriipsutused ja väljakirjutused mingit motet. Nad on unustatud fotoalbumid.