John Hawkes: Second Skin

12 08 2010

Peibutav raamat. Mille lugemist jätkad, teades juba algusest, et lool ei ole onnelikku loppu ja katastroofi maik saadab koiki lehekülgi. Kätkev keel, adjektiivid, mis üllatavad, vorgutavad, kahtlema panevad ja liigutavad.

Tegevus raamatus otseselt puudub. Mees, isa meenutab oma ema, isa, naise, väimehe ja tütre surma – enamus neist enesetapud uskumuses, et ta oleks voinud need surmad ära hoida. Tema saatuseks on saabuda aga alati liiga hilja. Leida eest järjekordne laip, voi isegi mitte seda, kui ta jouab liiga hilja oma naise matusele. Mees ei tunne ometi kibestununa. Ta teab, et ta tunneb surma seemneid. Ja just nimelt seesama mees on raaamatu lopuks joudnud liikuvale saarele, paradiisilaadsesse keskkonda, kus tema ülesandeks ühiskonnas on seemendada lehmi…

Raamat kirjeldab ükskuid episoode minevikust. Kirjeldamist mittee vääriv, väikesed äpardused ja onnetused on sügavas fookuses, dialoogi praktiliselt ei esine, Cassandra, raamatu noiduslik tütar, kellest enamat isa vist kellestki ei hooli, kohtleb oma isa ikka ja jälle polgusega. Peeagu totaalses vaikuses. Seesama Cassandra viskub alla tuletornist ja jätab isale abortloote. Jääb küll selgitamata, kas kingipakis väidetavalt peituv loode ka toesti eksisteerib, tegu on millegi schrödingeri kassi sarnase filisoofilise moistatusega. Piljardikuul jätab selle paki lahtitegemata ja matab selle tütre hauda.

Isa Piljardikuul on toepoolest jutustaja hüüdnimi. Vihje sellele, et tegu on kausaalse algega, Pohjustajaga. Voib-olla jumalaga? Kes ometi ei suuda sekkuda asjade käiku, ega seda vältida. Cassandra on kaitsealune ja müütiline naistegelane. Kreeka mütoloogias on Cassandra meeste püüdja, aga ka tuleviku tundja, keda aga tema kaasinimesed tosiselt ei vota ega usus.