Aeglusest

5 08 2007

Eneseoigusamine voi vabandus? Blogi alustamine ei ole mindu just koige innukama kirjutajana tunda lasknud. Konekas vaikimine juba üle kuu aja kestnud. Ja vabanduseks ja oigustamiseks pole vist muud ette tuua, kui laiskust ja huvipuudust. Nüüd see siis välja oeldud.

Samas miski ikka veel kripeldab ja motteid blogimise suunas ajab. Nagu istuks üks etteheide päevast päeva nurgas aina suuremaks muutuvate mustade silmaringidega.

Alustasin uut raamatut. Richard Dawkinsi God delusion. Pean end ateistiks, kugi mitte militantseks. Aga juba esimesed leheküljed veensid mind selles, et vähemalt ebausu tasemel, ehk siis puhtalt omakasulikust motiivist, parem olla ettevaatlik, kui pärast kahetseda, oman voltsi aukartust religiooni ja jumala olemasolu vaidlustamise eest. No, et kas siis nii tohib. Kuigi tosi küll, et ilmselt tegemist pikaajalise ajupesuga, religiooni ümber aukartusmüüri ehitamiseks, mis igasugust arutelu ja diskussiooni juba eos summutaks.

Kummaline, et poliitika, igapäeva elu teaduse jms teemade üle diskuteerida voib, aga mul on raskusi mone uskliku sobranna suhtes tunnistada, et mul usuga pigem pogusad kontaktid olnud. Pigem sissetöötamise tasandil, kui üritas 13-14 aastasena ennast ise usku pöörata, siis aga avastasin, et piibli voi palvete lugemine ikka kohe üldse religioossust vahendada ei saa.





Pealtvaatamisest

4 06 2007

Kellegi tegevuse pealtvaatamine, oigemini piilumine, ilma et pealt vaadatav sellest teadlik oleks, tekitab ebamugavust. Kui pealtvaatamisele peale satutakse. Ebamugavus tekib pigem sellest mida ei nähtud, mis ei juhtunud, kui sellest mida tegelikult teada saadi. Viimase osas on ikka vabandus, et arvasin end üksi olevat. Ise kogesin hiljuti sellist olukorda ebamugavana just häbi tottu selle pärast, mis oleks voinud juhtuda. Mida oleksin voinud öelda, teha.

Voimalik öeldu, tehtu jäi küll ütlemata ja tegemata, ebameeldiv ja kunstlik naerupuhang saatis aga pealesattumist. Samas kergendus selle üle mis nägemata jäi.





Eesriie langeb!

1 06 2007

Mote on juba tükk aega tiksunud. Nüüd on kärbsepesale koht leitud. Vaatab, kas püsivust jätkub, et asjast asja teha.

Mote on nimelt järgmine,  oma kogemused loetust enese jaoks käegakatsutavaks teha, uue meediumiga tutvust teha ja unustusega voitlusesse astuda. Mul on vahel häbi, et olen lugenud raamatuid, millest midagi peale pealkirja ja autori öelda ei oskaks. Ei noh, enamikest inimestest, kellega elus suheldud on, oskaks ju vähemalt paar rida/lauset manada. Ja raamatutega olen ma ju tihti rohkem aega veetunud, kui reaalsete suhtluskaaslastega. Paraku (kuidas väljendada irooniat?).

Nii et algus on tehtud.