Dorothy Parker: New Yorker Geschichten

8 09 2008

Woman power. On vaja tugevat naist, et teist naist, ja eelkoige tema fantasme läbi näha ja nendest nii avali kirjutada. Koverpeeglis enese äratundmine, tüli algus, see teineteisest mööda rääkimine, mottetu haavumine, peibutusfaasis mitte kunagi oma toeliste tunnete avaldamine ja see mottetu ootamine, et telefon helseks, sms saabuks, meil tuleks… Kui palju aega ma küll oma puberteedist (ja tosi küll ka praegusest ajast) sellele pühendanud olen, et oodata ja sonuda mingisuguse ebatoelise sündmuse saabumist. Sest enamasti nad ju ei helista, vähemalt kui teatav ooteaeg on möödunud. Miks naised lasevand end üldse sellesse lahtrisse suruda, kus tuleb olla alati heatujuline, voi siis coolilt halvatujuline, aga mitte iilagi etteheitev, ennast maha suruda ja passiivne olla. Kas meestelgi sellest kasu on, kui naine pärast kokkukolimist voi paari aasta möödumist tundmatuseni muutub. See annab muidugi pohjuse uuele ringile minna…

Jutukesed siin olid ehk väheke kergesisulised, (brigitte selection), aga väga hea keelevalikuga. Dialoog ja kirjeldused alati puäntsed, autori iroonia selgesti märgatav. Üksikud sotsiaalse sisuga lookesed sekka mustades, vaesetest, sojast. Enamalt jaolt aga ikka tühise ülemkihi polastamine ja meeste-naiste vaheline dialoog voi selle voimatus. Huvitav, miks parkerit noukogude ajal ei tolgitud? Kui teda juba kommunistiks peeti, oleks ta selleks ideaalne kandidaat olnud, sisemine voimukuritarvituse paljastaja.

Mida proua Parker oleks kirjutanud tänapäeva naisest? Tühisus on muutunud koigile kättesaadavamaks, koikeholmavaks. Naisteajakirjad, shoppamine, pillid, laste tähenduse muutumine, ja samas, kui palju emantsimad me oleme vorreldes kahekümnendatega? ootame ikka telefoni helisemist. Jah, ehk alternatiivi otsimine/leidmine on kergemaks muutunud, ja vanasti kerglaseks tembitud käitumismudelid on nüüdseks üldiselt aktsepteerituks muutunud. Tihti ikka mehe kasuks. 

Ma sellegipoolest ei kujutaks ette, et oleksin mehena sündinud. Naine olla on jätkuvalt mugavam, vähemalt teatava vanuseni. Ja tänapäeva maailm on seda vanust järjest tahapoole nihutanud. Loomulikult kui ise hakkaja oled. Moistan, et soltuva naisena, voiks koik teistsugune välja näha. Seega ikkagi minu isiklik vaatenurk. patuselt subjektiivne. Mis on ehk ka ühe tühise naise omadus, valida endale sobivamat/mugavamat ja samas mitte iialgi enesega rahu olla.

And why with you, my love, my lord,
Am I spectacularly bored,
Yet do you up and leave me- then
I scream to have you back again? 

(on being a woman)





The face: David St.John

3 09 2008

Tuleks rohkem luulet lugeda. See üllatab rohkem. Motet ja tähelepanu on küll rohkem sundida vaja. Kirjandus algas luulest vist. Inimesel oli vajadus end eraldada argikonest ja tosta oma tunded, motted, elamused ja teod kunsti tasandile, valades need ebatavalisse sonavormi. Nii mondagi sai sel moel paremini hoomatavaks.

See raamat siin on lugu elust ja armastusest. Raskusest elada teeskluseta, voi ka voimatusest. Nägu kui teeskluse ja rolli sümbol. Armastatu, kes on sinust huvitatud vaid filmimaterjalina voi alter egona.