Stefan Zweig: Rausch der Verwandlung

24 02 2009

Aastal 2008 tegi see raamat maailmakirjandusele pühendunud blogimaailmas ilma. Scoss Esposito, RTW 2008, NYBR Classics pühendasid rohkeid kiidusonu inglisekeelsele väljaandele PostOffice Girl. Kriisiajastusse vägagi sobiv lugemine, voiks olla ka soovitavaks lugemisvaraks patendiameti töötajaskonnale, kes kuldse puuri sündroomi all kannatavad.

Tegemist on lopetamata ja loppviimistlemata psühholoogilise romaaniga. Raamatut lugedes, ja raamat kahtlemata pärineb kadunud, esimesest maailmasojast juba kainestunud ja kalestunud aga teisest maailmasojast veel moderniseerumata maailmast, näis mulle, et sellist kirjandust, sellist pühendumust arenevale karakterile tänasest kirjandusest väga harva leiab. Tänased karakterid on enamasti valmis nad ehk paljastavad oma ühekülgsusest ja tühjusest aina rohkem aga karakterid tegevusküllusest hoolimata ei arene, ei liigu.

Selles raamatus oli palju tahke. Traagikat ja irooniat, riigivastasust, anarhistlikku samas pimestatust kapitali, raha ees. Selget poliitilist programmi see raaamatuke onneks ei kanna ja ei muutunud seetottu ka ebameeldivalt moraalitsevaks voi dotseerivaks. Argipäevasest ja töörügamise pimedusest pimestavasse sveitsi kuurorthotelli sealt tagasi nüridasse ja hingitsevasse postiametniku väljapääsuta ellu. Just see lootusetus ja isiklikust panusest, tahtest ja andest soltumatu saatusekäigu paramatus viib surmaihaluseni, anarhistlike moteteni voi siis kuriteoni. Jah, oleks siis koik kurjategijad nii moraalsed.

Peategelased sojasandist ferdinand ja postiametnikust christine on veel oma aja lapsed. Christine tunnistab end naiseks ja seetottu iseseisvaks lahenduseks ja tegevuseks voimetuks. Tema silmade avanemine nii rikkusele kui ka voimalikule väljapääsule vaesusest toimub juhuste, korvalseisjate ja väliste faktorite mojul. Ilma Ferdinandita saaks temast topeoolest nii nagu raamatu alguseski, tuhmunud ja tumestunud postiameti inventar, kasutusajaga 30 aastat.Tema onneks ja onnetuseks on tädi Claire/Klaraga kohtumine ja hiljem Ferdinand. Topeoolest on raske öelda, kas nende kahega kohtumata jätmine oleks Christinet onnelikumaks väi rahulikumaks teinud/jätnud, lugu oleks muidugi olemata jäänud.

Raamat koosneb mitmest osast, mis teineteisest ka stiiliselt erinevad. Esmene osa, Christine seiklus svetsis on suurelt jaolt sisevaatlus, koosneb kirjeldustest ja sisemonoloogidest. Järgnev taasma(a)ndumine kodus ja viinis mängupartneri leidmise tottu rohkem dialoogi sisaldav, loppvaatus lausa manifesti vormis. Lopetamata teosele omaselt jääb teadmata, kas kuritegu toesti toime pannakse ja mis peaasi, kas see peaosalistele leevendust toob.

Ettevaatlikkusele tuleb end manitseda oma soovide täitumist ihaledes ja arvestada sellega et endisesse olukorda naasmine on voimatu, “endist” ei eksisteeri sellisena nagu endale ette kujutame. Raha on maailmas paraku jätkuvalt määravaks, peamiseks tagantpiitsutavaks jouks, aga kas ta toesti vabadust osta voib?





Xiaolu Guo: Concice Chinese-English Dictionary for lovers

23 02 2009

Selle punasekaanelise raamatu votsin ette, et naistekat nautida. Ei peaks endale ega autorile siis ka etteheiteid tegema, kui paeluvat, huvitavat, sädelevat ja vaimukat teost ees ei leidnud. See raamatukaanel targa ja väljapaistavana kirjeldatud raamat muutis mu enese ülesande liiga lihtsaks, lugejal igavleda lasi. Struktuur ja stiil reetsid liiga vara raamatu lopu. Sellist lühikeste päevikusissekannete laadset pihtimust, mis armastuse kujunemist ja sumbumist aastajagu päevi saadab olen lugenud paremates vormides. Alain De Bottonilt näiteks. Huumorile peiliv hiinlase konarlik inglise keel kaotas suhteliselt ruttu oma paeluvuse. 

Teema iseenesest on paljutootav ja aktuaalne, migrandi ja kodumaise mehe vaheline armastus. Migrandi parasiteerimine lihtsama kultuuriintegratsiooni ja keeleoppimise huvides. Lisaks meelelahutus faktor, mis üksindust veelgi tohusamalt peletada aitab. Voorkeele ja keelelise ebavordsuse moju armastusele, tausta ebavordsuse moju armastusele, kodueelise ja kodumaatuse moju armastusele on mul enese ihul ja nahal läbi elatud. See raamat mind aga veenda ei suutnud ja monele tabavale metafoorist vaatamata kaasa elama ja end ära tundma ei pannud. Kui selles shanris vordlusi tuua, siis eat love & pray oli kindlasti parem ja paeluvam.





Susan Sontag: Reborn Journals and notebooks 1947-1963

8 02 2009

Järjekordne kovakaaneline hingesugulane. Vist on pigem eneseuptamine nimetada ss-i hingesugulaseks. Aga moned algtungid ja motted ja vead tundsin ära.Mulle üldse äratundmine ja samastumine näib lugedes oluline olevat. Ebakindla inimese probleem, otsida kirjandusest tuget ja kinnitust, ka seletust. Nagu ss-i tsitaat kierkegaardilt – enamik inimesi kopeerivad kooliposilikult oma elumotet tarkades raaamatutest. Jah minu puhul ilmselt on ka keelots suust väljas… Mulle lapsena värvimisraamatud meeldisid.

SS jätab endast väga mitmekihilise mulje. Siinsed päevikud holmavad ca 12 aastat. Algavad SS-i 15/16ndast eluaastast. Juba üliopilasena. Enese avastamine, leiutamine, konstureerimine. Oma seksuaalsuse leidmisest möödub vaid vaid lühike viiv esimeste hetero – ja homoseksuaalsest naudingute ja kannatusteni. Seda koike saadab enesevaatlus, analüüs, kontemplatsioon ja meeletu kultuurikümb. Raamatud, kontserdid, näitused, ikka ja jälle filmid, pea film päeva kohta, reisimine, vestlused teiste filosoofide ja kirjanikega, boheemlaslikud peod. Ülepeakaela abielu, selle totaalne ebaonnestumine, huvi kaotamine, millsed kirjeldused apaatiast ja huvitusest, aseksuaalsusest mida isegi tunnen…

Nimekirjad, päeva kulgemisest, raamatutest, sonadest, omalaadsestest manifestidest, millesse uskuda, kes olla, kuidas käituda (kirjutada emale vähemalt kolm korda nädalas, vähemalt iga päev vannis käia :-)), last kasvatada, armastada…Siiruviirulisus naiivsest lapsnaisest ja iidsest eruditsioonist.

Me vist koik kannatame ja teeme samu vigu. Aga julgeme harva ausad olla. Kuigi päeviku ausus on alati ekshibitsionistlik. Teadlik risk, et sind loetakse, elu ajal voi pärast, voi ka eneserefereerimise ja tagasipöördumise voimalus. SS näis sellega tegelevat, tagasi pöörduvat ja enesega dialoogi astuvat. Mitte redigeerimise mottes, vaid lisades tihti ühesonalisi repliike. Mis veel – päevik on sonaline enesekontemplatsioon, kuigi ka motted on sonalised ja keele läbi piiratud voi rikastatud, on nad rohkem assotsiatiivsed kui kirjutatud sonad. Seega ilmselt ka vähem ausad ja rohkem konstrueeritud. SS-i huvitas toe ja religiooni teema. Kas pole huvitav, et religioon on läänemaailmas tuginenud aina enam sonale, pühakirjale, vorreldes idamaiste rohkem vaimsetele praktikatele pohinevate usuvooludega.

Kohati hakkas kohe, kohati seltsim. Nii see vist alati inimkonnaga tegeledes. Loeksin ka järgnevaid, et teada, kuidas see lugu edasi läheb. Sellest hoolimata, et lopp on juba kirjutatud…

Mida ütlevad minu parasiitsonad küll minu kohta  – alati/ikkagi, ka, tundub/näib…Ebakindlus ja püüd kategoriseerida…





Dubrovka Ugresic: Thank you for not reading

8 02 2009

Kuigi eestlaste ja eesti kirjanike kohta ei leia siin just koige soojemaid sonu, Ugresici jaoks oleme valinud ohvri rolli ja toestame väsimatult enda läände kuuluvust samal ajal valimatult hävitades koike, mis kirillitsaga seotud, on horvaatia ja baltikumi lähiajaloos palju sarnast.

Postsoveti  läände trügivates uusväikeriikides on palju sarnaseid nähtusi ja arenguid, jugoslaavias kindlasti voimendatud kosovo veriste sündumuste tottu, kuid ka baltikumis on konflikt venelastega jätkuvalt tuha all hoogumas ja aeg-ajalt argielus lahvatamas. Mineviku eitamine, oma mineviku varjamine ja sellest lahtiütlemine. Kramplik uuemeelsus ja lääne ees lömitamine ning need meeletud metamorfoosid. Kurjategijatest saavad dissidendid, endistest pizzakoha pidajatest kaitseministrid, endistest terroristidest kaitseministri nounikud ja mis ugresicit kirjanikuna koige enam häirib, igastühest saab voi voib saada kirjanik.

Raamatus on tsitaat, et kunsti surmaks ei ole mitte kunstiteoste kadumine vaid nende üleküllus. Raamatu kirjutamiseks loetakse kaasajal voimalikuks igaühele, ja kui ise kirjutamisega hakkama ei saa (nt seetottu, et tegemist on presidendi voi paris hiltoni koeraga), siis on voimalk memuaare voi biograafiaid produtseerida kirjandustööstuse abil. Kirjandus on devalveerinud, muutunud igapäevaste todede banaalseks kordajaks, hoolimata eripära propageerimisest tähendab see globaliseerimise tingimustes vaid produkti saadaval olekut erinevates värvi ja maitsevarjundites. Voimalik on osta gayromaani heterokirjaniku, india voi kurjategijast kirjaniku sulest…

Mis mind intrigeeris oli mote sellest, kui palju on iga kirjanik enda avalikustamiseks pidanud ennast müüma. Tegema kompromissi müüdava/turustatava ja oma algse idee /kontsepti vahel. Ja kui paljud kirjanikud on tegelikult madala ensehinnanguga, rahapuuduse all kannatavad voi pohitöökoha korvalt kirjutada üritavad onnetud inimesed. Ma ei tea, kas varem oli kirjanik olla lihtsam. Kirjanikud olid kindlasti haruldasemad, trükki sattumine aga oli veelgi haruldasem ja tensuur ja turu (küll haritud kaaskodanike) moju ja kriitika eksisteerisid samamoodi. Massikultuuri kriitika oht on minu arvates tihti mineviku idealiseerimises. Omad puudused olid ju ka minevikul, ma ei ole kindel, aga et tänapäevane massikultuur on iseenesest vooras vanadele korgkultuuri ühiskondadele, pööbli seas ja jaoks pidi ka toona eksisteerima midagi tänapäevase massimeelelahutuse taolist.

Oht on küll jah tänapäeval selles, et korgkultuur hakkab lahustuma ja et massikultuuriproduktid end järjest enam makseerivad korgkultuuriks. Üheks selliseks näiteks on kirjanike vastastikune tekstimullide produtseerimine raamatukaantel, viidetega kirjandusklassika suurteostele a la proust/kafka oleks kade jne.

Üldmulje, paraku vist ka kaanepildi tottu, jäi natuke haavatud ja valjuhäälsest slaavi naisest. Kes on veendunud enese üleolekus, mis lubab talle küll paari iroonilist märkust enesekriitikaks ja arvab ülejäänud massi hääleavalduse (inglid, kes liiguvad ringi vatitupsudega korvas voi hoopis korvaklappidega) mottetuks karjumiseks ja müraks. Ilmselt see olek veidi häiriski. Sest vormi, mille Ugresic on valinud, -lühike esseistlik anekdootlik motisklus peaks massile mokkamööda olema.