Norman Rush: Mating

25 04 2010

Mu ootused selle raamatu vastu olid teistsugused.  Usaladasin selle soovitajat Espositot, kelle maitse mulle minu omaga sarnane tundus. Raamat ei olnud aga nii uudne, kui arvasin. Teiseks, arvasin, et raamat on seksikam, ja et ta kirjeldab rohkem mehe lähtepunkti.

vice versa, tegu on meeskirjaniku analüüsiga naise püüdlustest meest voita ja eelkoige säilitada. Mängureeglite analüüs teise külje poolt on Rushile päris toetruult onnestunud. See aitas ka mul monede oma omaduste ja suhetes tekkivate käitumismudelite üle järele moelda, neid teadvustada.

Raamat ei järgi minu tavalist lugemismalli – aafrika, sotsialismiteemad, arenguabi,feminism on mulle suhteliselt voorad teemad. Ja ega neid siin erilise sügavusega ei lahatud ka. Tsau, kui naistekommunismi katselava on pigem taustaruumiks, denooni ja peategelase armastusloole, mis näitab, et suhtes toimivad ikkagi edasi tavalised soomudelid ja käitumismustrid. Mulle kangastus, et naine on küsiv inimene. Naine uurib, püstitab teooriaid ja hüpoteese mehe kohta, mida ta siis üritab küsimustega kinnitada voi ümber lükata, mehed ei tea ilmselt kui palju tähendust ühele suvalisena näivale küsimusele naine omistada voib. Lisaks on naine ilmselt alati perspektiiviga tegutsev. Tal on strateegia, eesmärk, mehe köitmine enda külge, voi mingi muu soovi täitmine (prestiish, areng, majanduslik soltuvus). Puhas intellektuaalne ja kehaline lobu suhte alusena tundub haruarva esinevat. Selle strateegia olemasolu tottu ei ole me ilmselt ka alati vahetud ja ausad. Me hoiame tagasi, doseerime, otsime sobivat hetke, ikka sellesama analüüsiva laborandi pilguga. 

Kas see oli nüüd minu enese kirjeldus? Kuidas käitun meestega mina. Lugesin end sellesse raamatusse küll kohati sisse – eriti küsimuste osasse. Jah, järjekordne raamat armastamisest ja partnerlusest, minu eneseotsingu aega.