Cure from Within – Anne Harrington

1 01 2011

Raamat keha ja vaimu seose narratiividest ja mojudest arstiteadusele.

Autor käsitleb narratiivi kui juttu, mis järjestab teatavad sündmused ajaliselt, loob setottu arusaama pohjuslikkusest ning lopuks sisaldab ka moraalset hinnangut (igal lool on ju moraal).

Alates varasest 19. sajandist on vaimu ja keha vastastikused seosed määratletud läbi järgnevate narratiivide:

– sugestioon (sisendus): magnetism, mesmerism, hüpnotiseerimine – kehas olevate füüsiliste voi vaimsete energiavoolude mojutamine välise agendi poolt;

– rääkiv keha : psühhoanalüüs, hingeliste vaevuste paljastamine kergendab seeläbi pohjustatud kehalisi vaevuseid;

– positiivne motlemine aga ka platseebo efekti, mis on paternaliseeritud positiivne motlemine, sharlatanlik lähenemine patsiendile. Sarnane ka pavlovi refleksile voi autosugestioonile. Platseebo tähendab muuseas algselt itkejat katoliikliku missa käigus.

– stress, mis on moodsa aja leiutis. Varasemalt vaevles eliit pigem spliini, igavuse käes.

– Inimsuhted kui raviv side.

– Meditatsioon ja muud ida tehnikad, müstika, ürgse tarkuse taasavastamine. Hiina meditsiini joudmine läänemaailmasse kui poliitikum ja ideoloogilised pohjused hiina meditsiini edendamiseks Hiinas eneses.

 

Narratiivide analüüs näitab, et mitmed neist pärinevad religioonist (nt deemonitest vaevatus, palvetamine, pihtimine) ja asendavad sealseid arusaamasid. Erinevad narratiivid peegeldavad isiklikku vastutust ja kontrolli haiguse, defekti üle, samuti voimaldavad käistleda patsienti kui subjekti. Narratiivid tekivad tihti eksootilistest voi ühiskonna äärealadel valitsevatest praktikatest (nt meditatsioon oli seitsmekümnendatel alternatiivis voi järguastmeks narkootikumidele), imenduvad siis aga massiteadvusesse.

Narratiivikäsitlus oli mulle uudne ja huvitav. Samas on autor jätnud teadlikult korvale meditsiinisele analüüsi, loobunud eelistustest ja objektiivsest mojuanalüüsist. Pigem suupiste kirjandus, kui täitev pearoog.