Teretulemast laiskus. Istun juba teist päeva väiksema külmetuse ja vähe suurema peavaluga kodus ja tuvastan, et olen nakatunud lisaks ka töösoltuvuse pisikuga. Pidev süütunne, mind saatamas, kas mu isiklik ebameeldivus on ikka piisav, et oigustada töölt puudumise naudinguid. Mis muidugi igasuguse naudingu voimatuks muudab.
Proua Maier väidab, et ettevotted, firmad, tänapäevase töö organiseeritus on uue valge orjuse vorm, seetottu on vajalik, lausa hädavajalik oppida teha voimalikult vähe, samas jättes mulje maksimaalsest hoivatusest. Kolab tuttavana.
Sulaseged toed nagu, “Kui midagi on voimalik teha reaalses maailmas, siis muutub sama ülesanne voimatuks ettevottes”. “Keel saavutab nulltaseme, sonad ei tähenda enam midagi”. Keel muutub aina arusaamatuks, jättes passivsete vormide rohke kasutamise kaudu mulje, et keegi pole autor, tegutseja, keegi pole puudutatud, koik lihtne muudetakse komplitseerituks, et lugeja tunneks end rumala ja voimetuna. Goebbels olevat öelnud, et me ei räägi selleks, et midagi öelda, vaid selleks, et saavutada teatav hetk. Suur osa raamatust ongi pühendatud ettevottes kasutatavale keelele – langue de bois. Iga üksus ettevottes kannab nimetust, mis annab talle voimalikult olulise tähenduse, samas jäädes voimalikult ebatäpseks, et vältida tegeliku töö laekumist.
Hariduse tähendus toendina sellest, et inimene suudab adapteeruda süsteemiga, kannatada teatavat konformismi ja idiotismi taaka. Kolmandik töötajatest olevat selgelt ülediplomeeritud. Ettevotte kultuuri vordlemine totalitarismiga. Idee, et töö on tänapäeva ühiskonna kategooriline imperatiiv,milleta isikliku idenditeedi konstrueerimine voimatu oleks. Inimesi rekruteeritakse mitte seetottu mida nad oskavad, vaid seetottu, kes nad on, tähtis on oskus end müüa, vorgutada värbajat.
Toepoolest, miks töötamine, töö peaks olema tabuks, mille vajalikkust ja mottekust ei voiks küsimuse alla seada.
Ettevotte pohinemine voltsil konsensusel, ühest küljest teeseldakase avatust koikide arvamuse vordusts, samas ei pohjusta eriarvamused, arvamuseavaldused pea kunagi midagi.
Firmakultuur pole muud midagi, kui teatava ajahetjeke inimeste lolluse kristallatsioon.
Kuivord iga töötaja teeb oma ülemuse tööd, siis mida korgem ülemus, seda vähem tööd. Kui kaheksakümnendatel oli motoks, et igaüks voib saavutada edu, siis nüüd on motoks, et igaüks voib ebaonnestuda ja langeda hukatusse. Alates ajaloo lopust, saame vaid enam ja enam konsumeerida, et erineda enam ja enam oma naabrist, kes meile enam ja enam sarnaneb.
Kokkuvottes, hea raamat idee tasandil. Teostus jääb väheke liialt kompileerivaks juba teada tunda tasemel, väljapääs passiivse vastuhaku tasemel näib toesti pigem apaatse ja laisa lähenemisena, mis ei saa olla tegelikku ebarahuolu tunnetanule piisav. Voib-olla aga ka minu piiratud prantuse keele oskus raamatu nautimist raskendas. Hea poleemika igal juhul ja pohjus paljude paralleelide tombamiseks omaenese praeguse olukorraga.
Kaneelikaru meelitused 
Lisa kommentaar