Eneseoigusamine voi vabandus? Blogi alustamine ei ole mindu just koige innukama kirjutajana tunda lasknud. Konekas vaikimine juba üle kuu aja kestnud. Ja vabanduseks ja oigustamiseks pole vist muud ette tuua, kui laiskust ja huvipuudust. Nüüd see siis välja oeldud.
Samas miski ikka veel kripeldab ja motteid blogimise suunas ajab. Nagu istuks üks etteheide päevast päeva nurgas aina suuremaks muutuvate mustade silmaringidega.
Alustasin uut raamatut. Richard Dawkinsi God delusion. Pean end ateistiks, kugi mitte militantseks. Aga juba esimesed leheküljed veensid mind selles, et vähemalt ebausu tasemel, ehk siis puhtalt omakasulikust motiivist, parem olla ettevaatlik, kui pärast kahetseda, oman voltsi aukartust religiooni ja jumala olemasolu vaidlustamise eest. No, et kas siis nii tohib. Kuigi tosi küll, et ilmselt tegemist pikaajalise ajupesuga, religiooni ümber aukartusmüüri ehitamiseks, mis igasugust arutelu ja diskussiooni juba eos summutaks.
Kummaline, et poliitika, igapäeva elu teaduse jms teemade üle diskuteerida voib, aga mul on raskusi mone uskliku sobranna suhtes tunnistada, et mul usuga pigem pogusad kontaktid olnud. Pigem sissetöötamise tasandil, kui üritas 13-14 aastasena ennast ise usku pöörata, siis aga avastasin, et piibli voi palvete lugemine ikka kohe üldse religioossust vahendada ei saa.
