Vaat see oli jälle üks lugemist väärt raamat. Väga introvertne, üliegoistlik. Introvertsed inimesed ongi egoistlikud, sest nad leiavad, et nende sisemaailm ja-vaatlused teiste jaoks huvitavad peaksid olema. Sest igapäevast ja small talki ju introvert vihkab.
Siinne introvert on sattunud ühte argimaailma hullude naiste, voordunud lastega emade ja mitmesuguste kasulike ekspertidega nagu paanikaspetsialist, tolmu-uurija, vastikuse-päeva sisseviimise pooldaja jne jne. Peategelane on suutnud endale probleemi tekitada sellest, millises olukorras teised ennast vägagi mugavalt tunneksid: ta armastab nimelt kahte naist üheaegselt, voi vähemalt on mugandunud nendega, sest vaatlused ja tähelepanekud nende naiste suhtest juba suhteliselt asjalikud ja ebaromantilised näivad. Igatahes on peategelasel tuli kannul, sest vananemine annab endast märku ka sugutungi alanemise näol ja naine voiks ju vanaduspäevil teatavat lisa sotsiaalkindlustust mängida. Ja nii on peategelane, kes muuseas ise apokalüpdiekspert on, joudnud arusaamale, et tuleb teha üks moraalne otsus ja valida nende kahe alma materi vahel. Valiku tegemiseks aga otsustusjulgus puudub.
Votmelause selles raamatus minu arust: ülejääda on hullem kui maha jäetud saada. Übrigbleiben ist schlimmer als verlassen zu werden. Lopuks küll lahendus, mille kasuks peategelane otsustab just seesama üle jäämine, molemad naised jäävad järgi ja peategelane nendele takka otsa. Kas argipäev ja armastuse nomedus selles talutavaks muutuvad?
Sisemonoloog nendel teemadel oli aga väga nauditav.
