Kohe kolm raamatut viimasel ajal läbi loetud, mis pajatamise ootejärgi on jäänud.
Zizek: Methastasis of enjoyment: on woman as an object.
Disobeir par rire, mis eelmisel aastal k-ga pariisis olles soetatud sai.
Ja AEF-i sarja Bergsoni teos: Naer – koomika olemusest ja tähendusest.
Raamatute lugemine paralleelselt tekitab üllatavaid ja mottekana näivaid seosedi. Juhus voi mitte, aga ajul on kergem sildu luua, kui ühel teemal erinevaid sisendeid saada. Praegu näib mulle naer, koomika oluline olevat, ja mitmed loetud raamatutest sobivad sellesse raamistikku, mida ühendajana praegu pakub Cervantes. Zizek on mulle muidugi ligipääsmatu. Üritasin, aga mitte piisavalt, ja palju jäi moistetamatuks, pole ju ka psühhoanalüüsi teooriaga just sina peal. Meelde jäid teise ja iha moisted, kausaalsuse tähendus psühhoanalüütikas (kas oleme oma himude paratamatuse valda antud), interpretatsiooni olulisus psühhoanalüütikas ja dilemma, et psühhoanalüüsi esile toonud ühiskond on oma olemuselt haige. Seega on teraapia voimatu. Tuleks hoopis ühiskonda parandada. Arusaamine sellest, et oma iha projitseerimine kättesaamatule on normaalsuse piiris (rüütliromantika arhailine vorm) ja filmides peitub rohkem, kuni senini eeldanud olen (D. Lynch!).
Naeru kasutamine protestivahendina oli lühike ekskursioon prantsuse vastupanu-praktikasse, klounaad, koogiloopimine, paroodia, pettused. Ehk bergsoni moju all tagasi moeldes ei tundu päris sobilikuna väide, et naer vägivalda vältida voiks. Naeruvääristamine ja naeru aluseks sattumine voib suure toenäosusega vägivalda pohjustada.
Bergsoni teos üllatas. Olin oodanud midagi hirmutavamat. Väga huvitav analüüs naeru (koomika) olemusest – ühiskondlik korrigeeriv reaktsioon jäikusele, automatismile ja hajameelsusele. Naer kui grupifenomen. Puuduseks liigne toetumine prantsuse teatriklassikale, mis mulle tundmatu. Naer ja komöödia kui üldise väljendused, tragöödia aga alati individualistlik (seda arvas ju ka Dostojevski A. Kareninat alustades.) Komöödia tehnikaks peamiselt kordused (liialdamine), ümberpööramised, parallelsete tegevusliinide segunemine.
Kuhu edasi – tundub, et absurd mind huvitada voiks. Kuidas oleks patafüüsikaga?
