15
Die vor alters tüchtig waren als Meister,
waren im Verborgenen eins mit den unsichtbaren Kräften.
Tief waren sie, so daß man sie nicht kennen kann.
Weil man sie nicht kennen kann,
darum kann man nur mit Mühe ihr Außeres beschreiben.
Zögernd, wie wer im Winter einen Fluß durchschreitet,
vorsichtig, wie wer von allen Seiten Nachbarn fürchtet,
zurückhaltend wie Gäste,
vergehend wie Eis, das am Schmelzen ist,
einfach, wie unbearbeiteter Stoff,
weit waren sie, wie das Tal,
undurchsichtig waren sie, wie das Trübe.
Wer kann (wie sie) das Trübe durch Stille allmählich klären?
Wer kann (wie sie) die Ruhe
durch Dauer allmählich erzeugen?
Wer diesen SINN bewahrt,
begehrt nicht Fülle.
Denn nur weil er keine Fülle hat,
darum kann er gering sein,
das Neue meiden
und die Vollendung erreichen.
See Lao Tze värsirida meenutab mulle K-d.
Motisklev raamat. Kohast, selle ajaloost, koha mojust motete ja arusaamade tekitajana. Algus, pohjus, tarkus, teadmine ja selle voimatus.
Hagia Sophia – Justinianuse püstitatud kirik. Massimorva kohal. Kirik jumalikule tarkusele. Nüüd muuseum.
Teadmisel peab olema koht ja saatus. Ilma selleta on nad jouetud, Kohaga seotud teadmised. Mina üritamas avastada teadmisi kohast, kus ma veel olnud pole, ajast ja kultuuri(ruumist), mis mulle voorad.
Ma jagan kultuuripessimistlikku mottelaadi. Et asjad lähevad reeglina hullemaks ja labasemaks. Et me muutume tarbijatena ka ise mingil hetkel pakendiks. Kuigi ma pole kindel, et asjad rohutuna meie vastu üles tousevad. Pigem on nad juba praegu meid orjastanud ja isandateks muutunud. Kas pole üheks kultuuripessimismi paikapidavuse toendiks ka see, et see raamat on trükist ja raamatukataloogidest kadunud. Kui palju on selliseid lugemisjanulisi raamatuid veel?
Ajalugu tundub olevat nii subjektiivne. Miks ma ei tea Konstantinoopoli esimesest langemisest ristirüütlite kütki 1204? Itaallaste omaväravast. Renessansi manipuleerimisest itaallaaste leiutisena. Miks on poliitiliselt ebakorrektne toetada kreeklaste ajaloo- ja kultuurivalu oma pealinna kaotamise üle? Kas arvame, et kreeklased olid seda kaotust väärt? Ja türklased seda voitu?
Vihjed kreeka mütoloogiale teevad januseks. Ja ometi kasvasin ma üles nende müütidega. Need olid mu lemmikraamatuteks. Salapärased ja püüdlevad. Nii tarkust täis näivad. Siinne viide Lethele ja Mnemose (?) joele, millesse varjuderiiki minekul juua tuleb. Oiges järjekorras muidugi. Esimene joge paneb unustama koik oma elust, teine jogi tuletab meelde varjuderiigis viibimiseks vajaliku. Kes vales järjekorras joob mäletab koike ja arvabki, et elab varjuderiigis toelist elu. Kreeklastel on nii palju analoogiad varjumaailmatest. Ka platoni koopaelanike teooria on sarnane. Kuidas meil on voimalik tajuda, mis on toeline, mis vaid koopia, ettekujutus, pettus, reklaamikampaania?
