Si tu sarai solo, sarai tutto tuo olevat öelnud da Vinci. Paraku me maailmas üksi ei ole ja kirjaniku traagikaks on vajadus ja paratamatus kirjutatu avaldada.
Céline on selles raamatus üksiolemist ja kirjutamist lihtsustanud kujuteldud vestluspartneri abil. Algsest intellektuaalist Professor Y´s saab küll vestluse käigus esimese maailma soja veteran kolonel reseeda, kes samuti sahtlisse kirjutab ja Gaston Gallimard´iga kohtumisest unistab. Kusepidamatus on tal ka.
Teose raamiks on vajadus avaldada intervjuu, et lugejale Céline´i meelde tuletada. Intervjuud kasutab C. küll rohkem lugeja monitamiseks, kaasaegse kultuuri- ja kirjandustööstuse (aga ka muusika, teadus ja kino saavad oma osa) ja institutsioonilisuse pilkamiseks, aga ka omaenese stiili kirjeldamiseks. Tema stiil on kui metroo, (parallel Gastoni töölispoeetika ja raudveduri maskuliinsuse ja peatamatusega?), kuigi C´l on hirm metroo ees, ta üritab tuua emotsioonaalse konekeele tagasi kirjandusse (tema leiutis) ja kasutab rohkelt mottepunkte.
Prantsuse keele oskus jäi paraku stilistika hindamiseks ebapiisavaks. Pigem raske ja keerukas kohtumine kui oodatud elegantse huumori nautimine.
Lugesin siin esmakordselt Pascali sillakogemusest
Veel üks surmamoistetud kirjanik.
Reis öö loppu terendab siiski silmapiiril. Aga mones teises keeles.
“Kas on voimalik lugedes magada? …. Koik kes on kindlad homses, magavad… neid voib näha koikjal, autos, büroos, maal, linnas, maailmas, rismikul, nad käivad tihti jalutamas…. räägivad palju, nad jätavad mulje, et nad teevad midagi, nad ei tee midagi, nad magavad…”.
“Lugeja, kes mind loeb! Talle näib, ta vannub, et keegi loeb talle tema peas ette!… Tema oma peas!… Mitte ainult tema korvadele!… ei!… tema närvide intiimsuses! Keset tema närvisüsteemi! Tema oma peas!”
